Metroserdi vesinikutehnoloogiate üksuse juhti Priit Ilometsa on keeruline kirjeldada ühe ametinimetusega. Juht, keemik, treener, strateeg, kasvusaatja (coach), ja AI-koolitaja on kõik õiged, kuid ükski neist pole justkui piisav. Kogu tema karjääri on ühendanud üks teema – muutus ehk kuidas sünnib uus tehnoloogia, kuidas kasvab organisatsioon ja mis aitab inimestel keeruliste pööretega toime tulla.
Seetõttu pole üllatav, et täna juhib ta Metroserdi vesinikutehnoloogiate valdkonda. Eestis üha jõulisemalt tuure koguv vesinikumajandus vajab lisaks tehnilistele võimekustele oskust näha suurt pilti, tuua kokku erinevaid osapooli ja mõelda aastaid ette – just sellised väljakutsed on Ilometsa alati köitnud.
„Mind huvitavad olukorrad, kus kõik ei ole veel lõpuni paigas. Kui küsimusi on rohkem kui vastuseid, siis saab päriselt midagi kujundada. Sellistes olukordades on kõige rohkem võimalik õppida ja kõige rohkem võimalik ka mõjutada.“
Teadus oli veres, aga mitte plaanides
Priidu elu ja karjäär on suuresti hargnenud Nõmme ja Mustamäe Tehnopolise vahel. Siinsamas on ta sündinud, kaitsnud kaks ülikoolikraadi ning töötanud iduettevõtetes, keemiatööstuses, Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuses (TFTAK) ja täna Metroserdis.
Ometi ei olnud tee reaalteadusteni sirgjooneline. „Käisin koolis Tallinna Prantsuse Lütseumis, kus range keemiaõpetaja pidas mu teadmisi pigem nõrga kolme vääriliseks. Ka matemaatika oli minu jaoks raske. Näen siiani kord aastas luupainajat, kus avastan, et pean uuesti keskkooli lõpetamiseks matemaatikas eksami tegema,“ muigab Priit.
Sellest hoolimata valis ta ülikoolis erialaks rakenduskeemia ja biotehnoloogia. „Mulle oli alati meeldinud pigem praktika. Mind ei paelunud kuiv teooria, vaid protsessi käik – katsete planeerimine, ülesseadmine, süntees, tulemuste analüüs. Mind paelus strateegia, suur pilt ja süsteemsus. See oli sama huvi, mis pani mind vabal ajal tuhandeid tunde malet ja teisi lauamänge mängima. Ja mis võimaldas hiljem näiteks Amsterdamis õppides korraga 16 laua taga online-pokkeri mängimisest elatuda. See oli puhas matemaatiline strateegia ja riskijuhtimine reaalajas,“ selgitab ta.
Huvi teaduse vastu ei tekkinud siiski päris tühjalt kohalt. Priit on kolmandat generatsiooni õpetaja ning tema vanaisa oli Tullio Ilomets, tunnustatud keemik, Tartu aukodanik ja Tartu Ülikooli muuseumi üks asutajatest, keda peetakse ka looduslike ühendite keemia rajajaks Eestis. Vanaisalt on kuulus ütlus, et keemik sünnib laboris.
„Valisin keemia üsna pragmaatiliselt, ja ka mõnevõrra juhuslikult – kaalusin ka näiteks õigusteadust ja logistikat. Alles hiljem hakkasin tajuma, et perekondlik taust on mind ilmselt rohkem mõjutanud, kui oskasin arvata.“
Muutuv maailmapilt
Ülikooliajal kujundasid Priitu lisaks keemiale ka hoopis teistsugused huvid. Ta kuulas YouTube’is sarja Symphony of Science, luges ulmekirjandust ja filosoofiat ning uskus, et maailma saab peamiselt seletada loodusteaduste kaudu. „Olin noorena üsna uhke teadusliku materialismi pooldaja. Arvasin, et kõik oluline on ratsionaalselt seletatav.“
Pööre saabus kahekümnendate eluaastate keskel, kui ta luges Daniel Kahnemani raamatut Thinking, Fast and Slow. „Sain aru, et me pole kaugeltki nii ratsionaalsed, kui ise arvame. Sealt hakkas minu jaoks avanema hoopis teine maailm. See taipamine oli ilmselt miski, mis juhatas mind hiljem coaching’u ja süvapsühholoogia juurde.“
Tagantjärele vaadates usub Priit, et just siis hakkas kujunema ka tema roll sillatajana. Teda ei tõmmanud üksnes teadus või ettevõtlus või psühholoogia, vaid hoopis nende kokkupuutepunkt.
„Tunnen ennast mugavalt teadlaste seltskonnas, aga samamoodi ettevõtjate ja juhtide keskel kui ka coachide ja terapeutide seltsis. Mind huvitab see, kuidas erinevad maailmad ja maailmavaated omavahel kokku saavad.“
28-aastaselt teaduskeskuse juhiks
Priit astus oma esimese sammu ettevõtlusmaailma 25-aastaselt, kui ta liitus Madis Raukase kutsel idufirmaga, mis arendas želatiinist anatoomiliselt korrektseid 3D-neerumulaaže. „Olin ettevõtte tegevjuht ja ainus palgaline töötaja – tänu sellele kogemusele sai mulle tuttavaks kiirendite ja inkubaatorite maailm, aga ka suhete loomise olulisus.“
Sealt edasi liikus Priit TFTAKi ärijuhiks. Vaid mõni aeg hiljem suri ootamatult keskuse tegevjuht ning Priidule pakuti 28-aastaselt tohutut väljakutset – asuda teaduskeskuse etteotsa.
„Kuna samal ajal olin coachingu väljaõppes, siis sain sellest tohutut tuge, et oma uues rollis suurepäraselt hakkama saada. Ma pole samas ennast kunagi otseselt teadlaseks pidanud, ja tegevjuhi roll ka pole päris mulle. Võrreldes ettevõtet riigivalitsemisega, siis olen oma loomult rohkem president kui peaminister – mind huvitab laiem pilt, strateegia, õpetamine ja inimeste eri maailmapiltide vahel sillatamine, mitte kihutav tempo, optimeerimine, ja peenhäälestus.“
Rahutu hingena ihkas Priit juhtida aga suuremaid muutusi kui vaid organisatsioonilisi. Coaching hakkas tema elus üha olulisemat rolli mängima. „Soovisin aidata juhtidel luua selgust, rühkida eesmärkide poole ja toimida nende vastutuspartnerina. Tegin julge sammu, mis šokeeris paljusid mu toonaseid kolleege – lahkusin teaduskeskuse juhi kohalt ja otsustasin pühenduda kasvusaatjana transformatsioonile indiviidi tasandil,“ räägib Ilomets.
Valusad õppetunnid
Priidu karjäär ei ole kulgenud ainult tõusvas joones. Üks suurimaid õppetunde saabus koroonapandeemia alguses. Koos äripartneriga oli ta võtnud käsile kultuuri- ja meelelahutuskeskuse käivitamise Tartus, kuid projekt pankrotistus, jättes nende õlgadele kuuekohalise võla.
Ilomets ei püüa seda kogemust ilustada, kuid ei pea seda ka ebaõnnestumiseks, millest tuleks mööda vaadata. „Pankroti läbielamine õpetab inimese kohta väga palju, ka enda kohta. Tagantjärele vaadates oli see üks kõige rohkem mind kujundanud kogemusi minu elus. Sellistel rasketel aegadel on mind aidanud mu loomupärane optimism. Mul ei ole kalduvust depressioonile, pigem on klaas minu jaoks alati pooltäis – mul on püsiv usk, et asjad lahenevad ja igas olukorras on peidus potentsiaal,“ ütleb ta.
Just sellest perioodist kasvas välja ka tema sügavam huvi kasvusaatja töö vastu. Soov aidata inimestel keeruliste muutustega toime tulla ning oma eesmärkides selgust leida muutus tema jaoks teiseks karjääriks. „Kui õpid teiste lugudega sügavalt kaasas käima, on kuldne niit alati transformatsioon – sügav muutus ja metamorfoos,“ ütleb Priit.
Stabiilsust nõudev elumuutus
Pärast Tartu kogemust juhtis Priit veel üht tervisetehnoloogia iduettevõtet Elsavie, mis keskendus inimese mikrobioomile ja personaalsetele terviselahendustele. Startup-maailm pakkus talle jätkuvalt põnevaid väljakutseid, kuid samal ajal muutus ka eraelu. Perre sündis laps ning üha enam hakkas ta ihkama võimalust panustada millessegi, mida ehitatakse pika vaatega.
„Startup’ides on hüper-ebakindlus paratamatu. Kui 2023 lõpus pere kasvas, tundsin, et tahaks selle kõrvale midagi stabiilsemat, aga samal ajal intellektuaalselt sama põnevat. Sain 2024 jaanuaris ootamatult telefonikõne talendiotsijalt, kes küsis, kas tahaksin ehitada ja juhtida vesinikutehnoloogia üksust Metroserdi juurde loodavas rakendusuuringute keskuses. Pakkumine tuli nagu välk selgest taevast. Ma poleks iial arvanud, et enam midagi keemiaga pistmist ette võtan, veel vähem vesinikutehnoloogia ja elektrokeemiaga. Aga otsustasin, et viin end valdkonnaga kurssi ja hüppan peakat!“
Vesiniku kaine ja kauge perspektiiv
Kui paljudes valdkondades mõõdetakse edu kvartalite või aastatega, siis energiatehnoloogiates tuleb Priidu sõnul mõelda kümne, kahekümne või isegi kolmekümne aasta perspektiivis. „Küsimus ei ole ainult selles, mida on võimalik teha täna, vaid milliseid võimekusi Eesti ettevõtted kümne aasta pärast vajavad. Kui neid täna ehitama ei hakka, siis neid lihtsalt ei teki.“
Just sellise vaatega on ka Metroserdis arendatud vesinikutehnoloogiate testkeskust. Aastate eest koostatud äriplaan on nüüd samm-sammult edukalt realiseerumas.
„Me ei alusta nullist. Ehitame hiiglaste õlgadele – Eestis aastakümnetega kujunenud vesiniku- ja elektrokeemiapädevusele. Metroserdi ülesanne on sellele järgmine kiht peale ehitada, luues ettevõtetele võimalused järgmise põlvkonna vesinikutehnoloogiaid arendada ja testida,“ ütleb Priit.
Tema sõnul on vesiniku ümber viimastel aastatel olnud omajagu haipi, mis on tänaseks asendunud märksa kainema vaatega. Alles on jäänud päriselt head tegijad ja tähelepanu on nihkunud unistustelt reaalsetele rakendustele.
„Vesinik ei ole mingi uus leiutis – see on üle saja aasta olemas olnud tööstus. Energia vaates on selle suurim roll alles ees, aga kindlasti ei tähenda see, et kogu maailmamajandus hakkaks ühel päeval vesiniku peal toimima. Tavakodanik mõistab ja ootab ehk kõige enam vesinikuautot, aga see pole elektriautode kõrval kuigi mõistlik eesmärk. Tegelikud rakendusvõimalused on palju laiemad – keemiatööstuses, metanooli tootmises ja mujal, kus vesinik aitab muuta protsesse puhtamaks ning vähendada fossiilkütuste kasutamist.“
Priidu kinnitusel on ta vesiniku näol leidnud valdkonna, kuhu plaanib kahtlemata pikemaks jääda. „Metroserdis ümbritseb mind võrratu meeskond ja väga head koostööpartnerid, ja ootan põnevusega koostööd uue juhatusega. Kuigi mind paelub ennekõike tänane käivitamise faas, usun, et jään vesinikukogukonnaga seotuks veel pikaks ajaks – see valdkond seisab murrangu lävel ja seal tegutseb erakordselt kõrge kompetentsiga ja ühtehoidev seltskond.“
Priit sõnab, et tema jaoks on vesinikutehnoloogial ka sügavam, filosoofiline mõõde. “Vesinikutöö on minu jaoks omamoodi individuatsioonitöö. Psühholoogias tähendab individuatsioon killustatud osade koondamist tervikuks – selleks saamist, kes sa tegelikult oled. Päevatöös aitan siduda hajutatud energiat – päikest ja tuult – kandjasse, mida saab salvestada ja õigel hetkel vabastada. Mulle meeldib mõelda, et teen maailmas sedasama liikumist, mida püüan teha iseendas: muuta killustatu terviklikuks ja kandevõimeliseks.“
Uus murrang: tehisintellekt
Vesinikumaailma sukeldumisega samaaegselt on Priidu elus käima läinud veel üks mastaapne protsess. Tehnoloogia ja innovatsiooni entusiasm, mis sai alguse idufirmadest ja keemialaboritest, leidis uue väljundi umbes kolm aastat tagasi, kui avalikku kasutusse jõudis ChatGPT. Priidu jaoks oli kohe selge, et tegemist ei ole järjekordse digitrendiga, vaid murranguga, mis hakkab mõjutama pea kõiki eluvaldkondi.
„Ma leian, et parim viis millestki päriselt aru saada on proovida seda teistele õpetada,“ ütleb ta. Sellest mõttest sündis esimene AI-teemaline praktiline töötuba coach’idele ja superviisoritele. Sealt edasi hakkas lumepall veerema – tulid ettevõtete sisekoolitused, konverentsiesinemised ja pikaajaline koostöö Äripäeva Akadeemiaga. Tänaseks on ta koolitanud tehisintellekti praktilise kasutamise teemal juba üle tuhande juhi ja spetsialisti ning pälvinud Äripäeva aasta koolitaja tiitli.
Ka Metroserdis on tehisintellekt tema igapäevane tööriist. Ta kasutab seda strateegiate koostamisel, turuanalüüside tegemisel, riigihangete ettevalmistamisel ja ka enesereflektsioonis. Kui tehisintellekti kiire areng on pannud paljusid küsima, kas masin võib ühel päeval inimese üle kavaldada, siis Priit sellist hirmu ei jaga.
„AI on ränipõhine, ühed ja nullid, millest sünnib lõputu komplekssus. Inimene on hoopiski biokeemia sümfoonia, pandud kokku aminohapetest. Ja kui vaadata geneetiliselt, siis oleme oma mikrobioomi ehk kõhuelustiku tõttu isegi rohkem bakter kui inimene. Just see elus, ettearvamatu ja emotsionaalne komponent teebki meist inimesed ning määrab ka meie kvaliteedi, näiteks juhina. Kõige väärtuslikum juhtimistöö on suhete kasvatamine, empaatia ja turvalise keskkonna loomine – seda tehisintellekt asendada ei saa.“
Mis hoiab leegi põlemas?
Väljaspool tööd kuulub suurem osa Priidu ajast tema perele – tema 2,5-aastane laps läheb varsti lasteaeda ning äsja löödi koos kihlatuga kopp maasse uue kodu ehitusel. Endise Baltimaade meistrina leiab ta vahel võimalust ka squashireketi kättevõtmiseks, aega jääb üle ka sõpradega iganädalasteks koosviibimisteks, aga ka põnevate taskuhäälingute salvestamiseks. „Kirjuta Spotify’sse „Priit Ilomets podcasts“ playlist, seal terve popurrii!“ soovitab ta.
Tegelikult on Priidu puhul keeruline tõmmata piiri töö ja hobide vahele. Ka tehisintellekt ei ole tema jaoks pelgalt töövahend, vaid enesearengu ja enesevaatluse tööriist. Viimastel aastatel on ta loonud endale AI-põhise „digiaju“, kuhu koguneb aastate jooksul tema mõtete, tähelepanekute ja eneseanalüüsi kroonika. Selle abil teeb ta regulaarselt kokkuvõtteid sellest, mis on hästi läinud, mida on õppinud ja kuhu tahab järgmisena liikuda.
„Soovitan seda ka juhtidele, keda ma coach’in. Meil kipub väga kiiresti meelest minema, kui palju ägedaid asju on tegelikult juhtunud. Kui kord aastas teadlikult tagasi vaatad, hakkab sellest kujunema sinu enda elu kroonika. Ja siis saad ka otsustada, millist järgmist peatükki tahad kirjutada. Kui sa ise oma elu ei kujunda, kujundavad selle sinu eest olud.“
Mida soovitaks mitme elukutsega Priit aga noortele, kes alles otsivad oma kutsumust? Priit keeldub rääkimast konkreetsetest ametitest või sellest, milline tehnoloogia järgmise kümnendi võidab. Tema jaoks on olulisemad hoopis uudishimu, õppimisvõime ja teadlikkus iseendast.
„Ole uudishimulik. Jälgi, kuhu su uudishimu sind viib, sest teadmisi on täna lihtsam omandada kui kunagi varem. Ja samas on vabandusi, miks mitte midagi õppida, järjest vähem. Õpi õppima, õpi oma närvisüsteemi reguleerima ja loo suhteid inimestega – sest äri käib inimeste, mitte ettevõtete vahel.“
