Metroserdi Proovikoja juht Ülle Limbach poleks eales arvanud, et töötab ühel päeval ehtemaailmas. Veel mõned aastad tagasi korraldas ta Tallinna Loomaaias laste teadushuvi hoogustamiseks kontrollitud plahvatusi.
Täna uurib ta aga kallite aparaatide abil, millest ehted tegelikult koosnevad, aitab inimestel tuvastada vanade esemete väärtust ning puutub iga päev kokku testitavate esemete liigutavate lugudega, mis ulatuvad põlvkondade taha.
„Mulle meeldib uurida ja teada saada, mis eseme sees päriselt on, selles on natuke detektiivitöö tunnet,“ sõnab Ülle.
Metroserdi koosseisu kuuluva Proovikoja ülesanne on kontrollida väärismetalltoodete vastavust standarditele, analüüsida sulameid nende koostise määramiseks ning vajadusel märgistada ehted riikliku kontrollmärgisega. Just siin kontrollitakse, kas ehe sisaldab tegelikult seda väärismetalli ja sellises koguses, nagu märgistus lubab.
Nägi uut ametit unes
Proovikoja juhi roll tuli Üllele tegelikult üllatusena. Ta töötas Metroserdis neli aastat metroloogina, tegeledes mõõtevahendite kalibreerimise ja mõõtmistega. Tema töölaualt käisid läbi pH-meetrid, oksimeetrid, alkomeetrid, viskoossusmõõturid ja muud seadmed, mille täpsusest sõltuvad laborite ja ettevõtete igapäevased mõõtmised. Kui eelmisel aastal otsustati Proovikoda liita metroloogiadivisjoni füüsika-keemia valdkonnaga, pakuti selle juhi kohta talle.
„Mul oli sisuliselt kolm nädalat aega, et ammutada kõik tööks vajalikud teadmised Proovikoja legendaarselt juhilt Jelenalt, kes oli otsustanud karjääripöörde teha. Algus oli päris raske, sest väärismetallide maailm oli täiesti erinev sellest, mida olin varem teinud. Aga paanikasse ma ei sattunud – mulle meeldib isegi natuke selline pea ees tundmatusse vette hüppamine.“
Kuigi uus roll oli ootamatu, tunnistab ta, et tegelikult ta mingil moel aimas seda muutust ette. „See kõlab uskumatuna, aga ma nägin enne struktuurimuutust üks kord unes, et töötan Proovikojas. Rääkisin sellest kolleegiga ja seetõttu ei olnud see mõte mulle täiesti võõras.“
Otsus uues rollis jätkata oli selle võrra lihtsam, et teda ümbritsesid kõik tuttavad kolleegid, kellega ta koos töötamist väga naudib.
„Mulle meeldib see, et meil on hästi sarnased inimesed koos – haritud inimesed, kes töötavad ühise eesmärgi nimel, lähtudes eelkõige teadusest, põhjendatusest ja sisulisest arutelust. Arvamused ei ole lihtsalt kuskilt võsast võetud, vaid põhinevad teadmisel ja analüüsil. Siin ei pea ennast pidevalt tõestama, miks sa midagi arvad. Kui midagi arutatakse, siis lähtutakse sellest, kuidas asjad metroloogia või teaduse vaatest päriselt toimivad.“
Vana arm ei roosteta
Uus roll võimaldas tal naasta oma põhieriala ehk keemia juurde. Ülle sõnul ei saa tema suhet keemiaga sugugi nimetada „armastuseks esimesest silmapilgust“. Koolikeemia polnud tema jaoks sugugi lihtne aine. „Ei tea, kas asi oli õpetajates või toonastes materjalides, aga ülesanded olid rasked, ma ei saanud lõpuni sellest aru. Aga praktiline pool mulle meeldis. Keemia oli mul koolis tugev neli, aga pidin selleks ikka pingutama.
Lapsena oli ta unistanud hoopis juristiametist – tugev õiglustunne ja valmidus enda eest seista annavad sellest tänaseni märku. Ülikooli astudes jäi talle silma selline eriala nagu keskkonnakaitse ja tehnoloogia, kuhu astudes lootis ta jõua karjäärini, mis võimaldab tal töötada keskkonnakaitse teemalise regulatsiooni kujundaja või elluviijana.
„Õppima asudes sai aga kiiresti selgeks, et tegemist ei ole romantilise looduskaitsega, vaid väga tehnilise ja mahuka õppega. Õpiti tööstusprotsesse, filtreid, membraane, pumpasid ja süsteeme, mille abil erinevad tootmised töötavad. Keemia kõrval tuli palju insenertehnilist mõtlemist ning kohati tundus kõik väga keeruline. Aga olin selleks ajaks oma kursusekaaslastega nii kokku kasvanud, et eriala vahetamine tundus mõeldamatu!“ tunnistab ta naerdes ja lisab, et ühised õpisessioonid, pidutsemine ja jagatud hea huumorisoon aitas luua sõprussideme, mis kestab tänaseni.
Plahvatuslikud päevad loomaaias
Ülle karjäär on kulgenud läbi väga erinevate valdkondade – aga nii toiduainetööstuses, biodiislitehases kui ka ravimilaboris on tema töö põhisisu olnud keemia. „Tootmiskeskkonnad on alati olnud minu jaoks kõige kütkestavamad – mulle meeldivad protsessid, näha, kuidas mingist materjalist või ainest saab lõpuks midagi sellist, mida inimesed päriselt kasutavad,“ sõnas ta.
Kõige ootamatum peatus tema teekonnal on olnud Tallinna Loomaaia loodusharidusosakond. Päevad möödusid kooligruppe vastu võttes ja õhtud laste keemia huviringe läbi viies.
„Lastele meeldis muidugi kõige rohkem see, kui midagi plahvatas,“ meenutab ta naerdes. „Lõikasime näiteks naatriumit ja tilgutasime sellele vett peale, mispeale toimus väike plahvatus. Väga populaarne oli ka „elevandihambapasta“ katse, kus klaastorust hakkas suure hooga välja purskama paksu vahtu.“
Ta tunnistab, et mõnikord läksid katsed natuke hoogsamaks, kui alguses plaanitud oli „Ükskord läks laud põlema. Ja tuletõrjekardinaid suutsime korduvalt alla lasta. Siis tuli peatselt jälle kõne turvamehelt, kes uuris, et teete jälle katseid, jah?“ meenutab Ülle.
Vanemate õpilaste jaoks püüdis ta siduda katseid kooli keemiaõpikutes sisalduvaga, et keerulised teemad muutuksid arusaadavamaks ja jääksid paremini meelde.
„Vahel igatsen seda aega taga,“ tunnistab ta. „Mulle meeldis laste vahetu emotsioon ja see, kuidas nad päriselt uutest teadmistest elevil olid. Aga eks see oli ka kurnav,“ tunnistab ta.
Esemetel on lugu
Samas on töö Proovikojas kõike muud kui kuiv ja tehniline. Väga suure osa tema igapäevast moodustab suhtlus inimestega, kes erinevaid esemeid testima toovad. Esemetega koos jõuavad temani ka eseme omanike väga isiklikud lood.
„Inimesed toovad meile kontrollimiseks vanu perekonnaehteid, lahkunud sugulaste sõrmuseid või esemeid, mille väärtus on aastakümneid olnud pigem oletus kui teadmine.“
Alati pole need lood lihtsad, sest vahel toob testimine teadmise, et väärtuslikuks peetud esemed ei ole seda sugugi mitte.
„Meile toodi ükskord testimise käigus raske metallikamakas, mille kohta oli suguvõsas olnud pool sajandit teadmine, tegu on Tallinna pommitamise käigus kokkusulanud lauahõbedaga. Analüüs näitas lõpuks siiski, et tegemist oli lihtsalt suure tinatükiga. Sellistel hetkedel on inimesest natuke kahju, sest näed, et selle asja väärtus ei seisnenudki niiväga metallis, kui legendis, mis sellega kaasas käis,“ tunnistab Ülle.
Kurbust valmistavad ka juhtumid, kus inimene tuleb testima oma vääriseset, sest ta on otsustanud suurte rahaliste raskuste tõttu selle ära müüa. „Kui selgub, et tegemist on siiski tavalise hõbedakattega metalliga, siis on seda sõnumit inimesele väga raske edasi anda.“
Proovikotta jõuavad lisaks ehetele, kelladele, medalitele-ordenitele, müntidele ja kullakangidele ka väga erinevad metallitükke, mida Ülle hellitavalt „plönnideks“ nimetab. Kõige tüütum materjal oli Ülle sõnul elektroonikaseadmete seest pärinevaid metallijääkide graanulid. „Vahel tuuakse siia ikka päris ootamatuid asju,“ räägib ta. „Hiljuti näiteks testisime üht kuldhammast.“
Testimine toob selguse majja
Proovikoda annab sageli ka vastuseid vaidlustes. Näiteks tuli hiljuti ühel ehtemüüjal valmistada pruutpaarile uued abielusõrmused, sest test tõestas, et allergiat tekitanud abielusõrmused sisaldasid kulla kõrval ka niklit.
„Üks tootja tõi meile kontrollimiseks kõrvarõngad, mis olid pärast paarinädalast kandmist hakanud tumedaks tõmbuma ja määrima. Klient kahtlustas, et probleem on sulamis, aga meie test näitas, et sulam vastas igati proovile. Lõpuks selgus, et kuna klient kandis kõrvarõngaid 24 tundi päevas ilma ära võtmata, siis olid sulamis sisaldunud hõbe ja vask hakanud oksüdeeruma. Sellise teadmiseni jõudmine oli õppimise koht nii ehteomanikule kui ka mulle,“ kinnitab Ülle.
Tema sõnul võiksid inimesed väärismetallidest rohkem teada – ta ei julge mõeldagi, kui palju väärtmetalli inimesed oma eakate sugulaste surma järel ära viskavad, arvates, et tegu on odavate kulinatega. Enne Proovikotta tööle asumist suhtus ta ka ise proovimärgistesse üsna pealiskaudselt, kuid nüüd näeb ta väga selgelt, miks selline süsteem vajalik on ja kui palju sõltub tegelikult usaldusest.
„Mõned odavad importehted võivad pealtnäha väga kvaliteetsed välja näha, kuid analüüsides selgub, et erinevad detailid sisaldavad eri sulameid või isegi tervisele kahjulikke metalle. Kui sa seda maailma iga päev näed, siis muutud ise ka palju tähelepanelikumaks, hakkad märkama kvaliteeti, materjale ja seda, kuidas asjad tegelikult tehtud on.“
Alati ilu ja kvaliteeti otsimas
See tähelepanelikkus saadab teda ka väljaspool tööd. Viimastel aastatel on tema suureks hobiks saanud õmblemine, mis algas täiesti praktilisest vajadusest – tema pikk poeg ei leidnud poest sobivaid spordiriideid, niisiis tuli õppida neid ise õmblema. Neli aastat on ta osalenud õmblusringis, millega on tärganud ka tõsine huvi kangaste, lõigete ja kvaliteetsete materjalide vastu.
Täna õmbleb ta endale ise kleite, töötab ülimalt kapriissete siidkangastega ja vaatab second-hand poodides riideid hoopis teise pilguga kui varem. „Ma vaatan kohe materjali, õmblusi ja hindan seda, kui hästi miski vastu peab,“ räägib ta. „Mulle meeldivad ilusad ja hästi tehtud asjad.“
Tema loomingulisus väljendub ka seebivalmistamises, millega ta on tegelenud aastaid. Võiks ju arvata, et see tegevus piirdub vaid hästilõhnavate kingituste valmistamises sõpradele ja tuttavatele, aga tegelikult on see teda sõna otseses mõttes väga kaugele viinud.
„Tänu seebivalmistamise hobile sain käia tänavu kevadel Rwandas, kus õpetasin kohalikele ettevõtlikele noortele ja täiskasvanutele seebi valmistamist, et aidata neil leida seeläbi endale sissetulekuallikas. Rwanda on imeilus riik, nagu üks suur botaanikaaed, aga seal on kohutavalt palju vaesust. Projekti taga on kohalik kool, kus õpetatakse praktilisi oskusi nagu õmblemine, puutöö, autoremont ja palju muud, mis võib aidata väärikalt elatist teenida.“
Ülle armastab väga reisida, tema rännakud on viinud ta lisaks Rwandale ka Keeniasse, Sambiasse, Indiasse, kuid samas tunnistab ta, et näiteks Hispaania, Portugal ja Prantsusmaa on tal siiani veel avastamata. „Samas Itaaliasse läheks ma alati tagasi,“ ütleb ta. „Seal on midagi sellist, mis mulle väga sobib – nii palju ilu ja kohalike temperament, mis meenutab mulle natuke mind ennast,“ muigab ta.
Olgu käsil järgmine reisiplaan, õmblusnõel või uusim seebiretsept – Üllet on pidevalt edasi liikuma innustanud uudishimu. Seesama uudishimu, mis saadab teda ka täna Proovikojas, kus iga testitav ese võib endaga kaasa tuua uue teadmise, üllatuse või loo, mis on rännanud läbi mitme põlvkonna.