Pool sajandit tagasi ühel selgel augustiõhtul jäi uudishimulik Kohtla-Järve poiss sõpradega õues kolades tähistaevast vaatama. Kuigi käimas oli alles viies või kuues klass, oli ta suure lugemishuvilisena juba teada saanud, et universum on lõpmatu. Aga mõte ei andnud rahu: tähti on näha, ent mis on nende taga?
Ta ei osanud siis arvata, et aastaid hiljem töötab ta observatooriumis – aga ei uuri seal tähti, vaid hakkab otsima võimalusi, kuidas Eestis optilisi mõõtmisi usaldusväärselt teha. Veel vähem oleks ta osanud aimata, et Eesti riigietalonidest saab omamoodi tema elutöö Eesti metroloogia keskasutuses Metrosert.
Selleks poisiks oli Metroserdi teadus- ja arendusdivisjoni juhtivteadur Toomas Kübarsepp, kes tähistas eelmisel aastal veerandsajandi täitumist Metroserdis. Selle aja jooksul on Toomase roll mitu korda muutunud, kuid tema tööd on läbivalt saatnud küsimus, kas on midagi võimsamat kui loodusseadused. Sellele küsimusele vastuse otsimine on olnud üsna käänuline tee.
„Mul on siiamaani meeles Kohtla-Järve 1. keskkoolis füüsikatunnis tehtud katse, kus pikast klaastorust pumbati õhk välja ning sulg ja raudkuul langesid vaakumis ühesuguse kiirusega. Füüsikast sai minu jaoks kõige südamelähedasem õppeaine,“ tunnistab Toomas.
„Mind kutsuti isegi tollasesse reaalkallakuga Nõo Keskkooli, aga mul oli Kohtla-Järvel pruut ja ma kartsin, et meie vahel ei tule midagi välja, kui kaugel koolis käima hakkan. See lugu leidis paraku vaatamata mu enda arust suurele ohverdusele lõpu. Aga hariduse sain ma niigi hea, mida näitasid ka edukad osalemised olümpiaadidel. Kui keskkooli lõpus füüsikaõpetajaga vesteldes ütlesin, et kaalun ülikooli füüsikat õppima minna, vastas mu õpetaja: „See on väärt mõte – füüsik saab vajadusel töötada ka taksojuhina, aga taksojuht füüsikuna mitte.“ Kuldsed sõnad!“
Mõlema katsega ikka füüsikasse
Toomas astus Tartu Ülikooli füüsikat õppima kaks korda. Esimesed õpingud said järsu lõpu, kui Toomas kaheks aastaks Nõukogude Liidu ajateenistusse saadeti.
„Seal Siberis Baikali taga, kus aeti mind kaikaga taga…“ kirjeldab Toomas humoorika laulurea saatel oma teenistuskohta. Tegelikult mäletab ta neid kaht aastat eelkõige lõputu küünlapäevana. Ta sattus lennuväe valveroodu, kus tuli kaks tundi postil seista, siis mõneks ajaks magama minna ja seejärel kõike otsast alustada. „Positiivset sellest ajast eriti ei mäleta,“ ütleb ta. Õnneks saadeti samasse väeossa üle paarikümne Eesti noormehe. Koos mängiti bridži, vahetati kodust saadetud raamatuid, mida vahipostil olles läbi loeti.
Toomas ei arva, et sõjavägi oleks olnud küpsemiseks vajalik, kuid kaks aastat kodust eemal mõjutasid teda üsna palju. Tagasi tulles ei teadnud ta kohe, mida edasi teha, kuid jõudis väikse mõttepausi järel siiski tõdemuseni, et peab ülikooli tagasi minema.
„Seekord tundsin juba selgelt, et lähen õppima mitte kohustusest, vaid iseenda jaoks. Veetsin ühe terve kevad-suve sisseastumiskatseteks valmistudes ja astusin teist korda Tartu Ülikooli,“ räägib ta. „Kogemata kombel sattusin ühele kursusele tänase Metroserdi juhatuse esimehe Madis Raukasega, nagu selgus tänavustel suvepäevadel.“
Tõravere laborist Helsingisse
Ülikooliõpingute käigus sai Toomas esmalt tööd aparaadiehituse sektoris, kus ta katsetas muu hulgas monokromaatoreid ultraviolettkiirguse mõõtmiseks. Kui valdkond Eesti taasiseseisvumise ajal tegevuse lõpetas, jõudis ta tollase Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi Tõravere observatooriumi. „Seal oli põnev, sest esimest korda töötasin laboris, kus päriselt mõõdeti ja arendati,“ meenutab ta.
Tõraveres mõõdeti muu hulgas osoonikihi paksust. Teema oli tollal teravalt päevakorral: Antarktika kohal laienev osooniauk oli tekitanud küsimuse, kui palju ohtlikku ultraviolettkiirgust maapinnani jõuab. Toomase ülesanne oli hinnata, kui kindlad on Tõraveres saadud mõõtetulemused.
Samal ajal osales ta Tartu Ülikooli juures loodud metroloogiarühmas, kus seitsmele noorele teadlasele jagati uurimiseks rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi põhiühikud. Toomas valis valgustugevuse ühiku kandela. Juhendaja toel kasvas tema magistritööst välja plaan, milliseid etalone ja seadmeid oleks Eestis optiliste mõõtmiste jaoks vaja.
„Aeg oli selline, et asjad muutusid ümberringi kiiresti. Ka metroloogiarühm ei jäänud püsima ning seitsmest alustajast jätkasin ma ainsana oma mõõtühikute süsteemiga seotud uurimissuunda. 1990. aastate alguses olid vahendid teaduses tänasest veel napimad, näiteks panin Tõraveres esimese valguselõksu ise kokku käepärastest tükkidest, vahel kulus sobiva kruvi leidmiseks tunde,“ meenutab Toomas.
Noore teadlasena ei pidanud Toomas õnneks rahastuse pärast ise muretsema. Tema juhendajad taotlesid grante ning töö jätkus ühe projekti lõppedes järgmises. „Ma ei saanud arugi, kus üks projekt lõppes ja teine algas,“ räägib ta.
Oma uurimistööd Soomes tutvustades lõi Toomas sealses teadlaskonnas esimesed kontaktid ning jõudis lõpuks Helsingi Tehnikaülikooli doktorantuuri. Tema konkreetseks ülesandeks sai Soome spektraalse kiiritustiheduse riigietaloni arendamine ultravioletse spektri osasse.
„Soome laboris avanes Tartuga võrreldes hoopis teine maailm: seadmed olid olemas, kruve, mida Tartus tuli tunde otsida, sai võtta sahtlist peotäitega, mõõtmisi oli võimalik automatiseerida. Aparatuuri poolest oli vahe nagu öö ja päev,“ meenutab ta. Tartu tugevuseks peab ta aga laiapõhjalist haridust, mis õpetas nägema ka seda, mis jääb oma kitsast uurimisteemast väljapoole.
Kasvamine koos Metroserdiga
Pärast doktorikraadi kaitsmist 1999. aastal tõi pere Toomase tagasi Eestisse. Toomas kutsuti Metroserti 2000. aastal ning esimesed kolm aastat töötas ta juhatuse liikme ametikohal. „Tundus põnev,“ kommenteerib ta toonaseid väljakutseid.
Metroserdis oli käsil suur töö: kujundada Tartu ja Tallinna keskustest ühtne asutus, käivitada riigietalonide süsteem ja luua toimiv rahvusvaheline koostöö. Üles tuli ehitada nii mõõtmisvõimekus kui ka uus tööviis. Tuli pöörata varasemast kaasa tulnud arusaama, et mõõtevahendite kontrollija roll on eeskätt kehtestatud nõuete järgimine ja vajaduse korral karistamine.
Selle kõrval tuli arendada kalibreerimisteenust ettevõtetele, kes soovisid ise oma mõõtmiste ja töö kvaliteedis kindlad olla. 2001. aastal kinnitati Eesti massi ja pikkuse riigietalonid, järgmistel aastatel lisandusid elektriliste suuruste ja temperatuuri riigietalonid. Toomase hooleks jäi pikkuse riigietaloni hoidmine ja arendamine.
Euroopa Liiduga ühinemiseks valmistumine andis arengule hoogu, aga tähendas ka pingelist tööd. PHARE investeeringuprojektidega tuli hankida seadmeid, pidada kinni tähtaegadest ja liikuda pidevalt Tartu ning Tallinna vahet. „Paberimajandus ei ole minu kõige tugevam külg,“ tunnistab Toomas ning tänab toonaseid kolleege Metroserdis ja majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis, kes selles töös toeks olid.
Muutus ei piirdunud Eesti laboritega. 2004. aastal sai Eesti Euroopa metroloogiakoostöö võrgustiku EUROMET täisliikmeks. Ühiselt alustati pingutusi Eesti riigietalonide rahvusvahelise tunnustamise saavutamise nimel. Järgnenud aastatel hakkas Metrosert järjest aktiivsemalt osalema Euroopa ühistes teadusprojektides.
„Alustasime väikeselt: üks esimesi projekte oli 15 000 euro suurune. Praegu on käsil mitu rahvusvahelist projekti korraga ning nende mahud küündivad sadadesse tuhandetesse. Nende projektidega on Eestisse jõudnud raha kõrval ka teadmised ja koostööpartnerid, kellega koos mõõteteadust edasi viia,“ tunneb Toomas saavutuste üle uhkust.
Uued võimalused teadustööle
Toomase jaoks oli üks olulisemaid verstaposte 2021. aasta positiivne teadusevalveerimine. Kümme aastat varem oli esimene katse ebaõnnestunud. Vahepealse perioodi jooksul oli Metrosert pööranud rohkem tähelepanu uue teadmise loomisele: arendanud laboreid, osalenud teadusprojektides ja avaldanud artikleid. Positiivne hinnang avas võimaluse taotleda teadusrahastust ka väljaspool metroloogia seniseid programme.
2025. aastal, mil Toomas tähistas veerandsajandi möödumist Metroserti tulekust, esitati kinnitamiseks optiliste suuruste riigietaloni kinnitamise taotlus. Selle etalonbaasi ülesehitamist oli ta käsitlenud juba oma magistritöös. „Läks kõigest kolm aastakümmet – mul oli vahepeal veidi tegemist,“ muigab ta.
Metroserdi juurde loodud rakendusuuringute keskust ei oleks Toomas Metroserti tulles osanud ette kujutada. Ta näeb selles Metroserdi senise arengu jätku uuel tasemel: mõõtmiste ja tehnoloogia kasutamise kõrval saab Metrosert üha enam osaleda tehnoloogiate väljatöötamises.
„Arvan, et metroloogia, teadus- ja arendustegevuse ning rakendusuuringute keskuse vahel on ruumi veel tihedamaks koostööks. Metroloogidel on kogemus, kuidas muuta uus teenus usaldusväärseks ja korratavaks; uudsed arendused annavad omakorda põhjust küsida, mida ja kuidas tuleks järgmisena mõõta,“ selgitab Toomas.
Uudishimu, mis ei lase seisma jääda
Toomase sõnul on Metroserdis töötamise juures eriline see, et siin saab ise uusi uurimisküsimusi püstitada. „See on mõnus töökoht, siin on tööõnne tase kõrge,“ ütleb ta.
Praegu uurib ta näiteks tarkvaraplatvormi, mille abil saab analüüsida materjalide omadusi, ning mõtleb, kuidas seda teadmist võiks kasutada kvanttehnoloogia arendamisel. „Alati leidub midagi uut, millega tegeleda. Vahel ei tundu mõni teema esialgu üldse huvitav, aga kui süveneda, leidub ka sealt midagi põnevat. Ja palju aitavad ka kolleegid, kes oma uudishimu ja sõbralike torgetega erinevate nurkade alt mõtlema suunavad.“
Teadmisi on ta edasi andnud ka Tallinna Tehnikaülikooli professorina ning magistrantide ja doktorantide juhendajana. „Üle kahesaja tudengiga loengusaal ja suur hulk eksamitöid ei olnud siiski minu lemmikosa professoritööst – eriti, kuna tegin seda oma põhitöö kõrvalt. Vahetum töö noorte teadlastega sobis mulle rohkem,“ nendib ta.
Kui Toomas oleks täna 18-aastane, valiks ta ülikooli astudes erialaks uuesti füüsika. Selle kõrvale õpiks ta aga rohkem programmeerimist ja IT-d. Arvutitega katsetas ta juba üliõpilasena: ühes õppeülesandes tegi endale klaviatuuri, millega sai kirjutada jaapani silpkirjas. Jaapani keelt on ta ka mõne kursuse jagu õppinud. „Mõne viisakusfraasi oskan tänaseni öelda, aga jaapanlased ei pruugi minu hääldusest aru saada,“ tunnistab ta.
Väljaspool laborit
Tööst eemal pakuvad Toomasele rõõmu kaks lapselast ja maakodu. „Vanaisaks olemine istub mulle, ma pole eriti range, pigem kipun liiga lahke olema,“ ütleb ta. Maakodu on tema jaoks enamat kui koht ajaveetmiseks. „Võib-olla on see minule kui nõukogude ajal sündinud ja selles noorpõlves kasvanud inimese jaoks kuidagi eriliselt oluline. Mul on vaja oma ruumi, kus ringi jalutada, vabadust, õhku hingata. See pole minu silmis üldse midagi iseenesestmõistetavat,“ kinnitab ta.
Mõnevõrra üllatavam on aga Toomase huvi loomingulise maailma vastu. Ta on läbinud kursusi Tartu Rahvaülikoolis pliiatsiga joonistamisel ja on mõne oma joonistuse ka kolleegidele ja lähedastele kinkinud. „Inimeste joonistamises ma väga tugev ei ole, minu eesmärk on ennekõike püüda tabada võimalikult väheste pliiatsitõmmetega esemete olemust,“ räägib Toomas.
Aga see pole tema ainus loominguline külg. „Ilmselt enamus minu töökaaslasi ei tea, et ma olen vaikset viisi romantik – olen aastakümneid kirjutanud sahtlisse luuletusi.“
Toomas on nõus jagama ka üht luuletust, milles ta mõtiskleb loodusseaduste üle isiklikumal moel:
Aeg on kallis, mu kallis.
See möödub kiiresti, mu kallis.
Kui arm on möödas, mu kallim,
siis mõtled – kumb oli kallim