Metroserdi teadur-etalonihoidja Kristjan Tammik räägib järgnevas intervjuus oma 20 aasta pikkusest kogemusest ja kasvamisest koos ettevõttega. Tulnud ettevõttesse otse koolipingist, tehnilise füüsika bakalaureuseõppest, tegutseb ta täna temperatuuri teadur-etalonihoidjana.

Oled 20 aastat Metroserdis olnud. Kuidas erineb tänane ettevõte varasemast?

Õppisin Tallinna Tehnikaülikoolis tehnilist füüsikat. Ema nägi kuulutust ja soovitas kandideerida. Pool aastat kulus CV saatmisest, kui siis korraga kutsuti vestlusele. Tööle tulekul oli väike nüanss, et astusin toona Aru tänaval asunud Metroserdi uksest sisse. Vastas oli venekeelne uksehoidja, kes ei saanud aru ja mina ei osanud selgitada, miks seal olen. Oli väga väike ajaline hetk, mil oleksin peaaegu ära läinud.

Kuid kõik läks siiski hästi. Alustasin täiesti venekeelses keskkonnas ja alguses oli väga keeruline üldse aru saada: võõras maailm, võõras keel, terminoloogia – andis pusida. Siis vaikselt tulid erinevad valdkonnad juurde nagu füüsikalis-keemilised suurused, rõhk ja temperatuur. Nii et kümme aastat tegin puhtalt kalibreerimist, taatlust ja teisi mõõtmisteenuseid, samuti oli palju suhtlemist klientidega. Pikapeale muutus natuke üksluiseks ja õnneks tekkisid võimalused: temperatuuri etalonlabor koliti Tallinnasse. Pakkusin ennast välja, et võiksin hakata etalonihoidjaks Tallinnas.

Viis aastat olin poole kohaga etalonihoidja ja poole kohaga kahe valdkonna spetsialist. Viimased kaks aastat olen olnud puhtalt ainult temperatuuri etalonihoidja ja mõned ajad tagasi sain ametinimetuseks teadur-etalonihoidja.

Kuidas on ettevõte aastatega muutunud? Mõni hea näide?

Töökeskkond on kindlasti paremaks läinud. Kui esialgu tulin, siis kahetuhandete alguses ei olnud majal mingit värskendusremonti tehtud, ei kaasaegset ventilatsiooni ega valgustust. Selliste mugavustega kontoriruume nagu praegu ei olnud. Töökohad olid laboris mõõteseadmete vahel, ja mitme peale oli üks arvuti. Oli žurnaal, kuhu panid hommikul kirja, et ma tahan see kell arvutit kasutada. Kui arvuti taha istusid, pidid olema hästi ette valmistunud, et arvuti kasutusaeg oleks minimaalne, et printida vajalikud asjad välja.

Eks kõik on palju muutunud. Laborid on kaasaegsemad, kui ma alustasin. Eks see on tänu ka minule endale osaliselt. Ka kvaliteedisüsteem on paremaks, ajakohasemaks ja arusaadavamaks muutunud. Ja kollektiiv on muidugi  suurenenud. Küsimus ei ole ainult loodavas rakendusuuringute keskuses, vaid igas valdkonnas on töötajate arv suurem. Kui ma tulin, oli temperatuurilaboris üks metroloog. Nüüd on kolm – see on suur vahe.

Millega etalonihoidja igapäevaselt tööl tegeleb?

Etalonihoidja vastutab oma valdkonna riigietaloni eest, minul on selleks temperatuuri riigietalon. Riigietalon ei ole üksik objekt kapis, see on seadmete komplekt, nõuetele vastav laboriruum, metoodikad, oskused ja seda kõike toetav kvaliteedisüsteem. Kõigi nende korrasoleku ja (koos)toimimise tagamine on etalonihoidja ülesanne. Eestil on olemas riigietalonid, et tagada mõõtetulemuste jälgitavus ja rahvusvaheline seostatus, seega ka mõõtmiste ja kalibreerimiste teostamine Eestis kõige täpsemal tasemel on etalonihoidja ülesanne.

Mõni suurem väljakutse tööl?

On asju, mis on korda saanud ja mis on olnud suure väljakutsega. Eks see töö ongi selline, näiteks veearvestite taatlusstendi täiesti nullist projekteerimine, valmistaja leidmine, ülesseadmine ja töökorda saamine ja nii edasi. Ja kui arvestada sellise keeruka seadme maksumust, siis on see suur vastutus. On väiksemaid asju ja kliendijuhtumisi, mis ükshaaval on meeldejäävad, aga välja tuua neist ühte ja ainsat on keeruline.

Mis sind igapäevaselt rõõmustab?

Ükski päev selle kahekümne aasta jooksul ei ole olnud korduv. See ei ole nii, et iga päev peaksid üht ja sama liigutust tegema, üht ja sama probleemi lahendama. See ei olegi võimalik, sest kui selle ühe päeva ära lahendad, siis ei saa seda enam uuesti teha. Mulle meeldib mitmekesisus, et päevad on erinevad, tulevad erinevad väljakutsed, erinevad probleemid.

Mulle meeldib, et oma tegevusega saan teisi aidata mitte ainult meie maja sees, vaid et see on ka riigile vajalik. See võib-olla ei paista kohe välja, aga kui hakata seda enda jaoks lahti mõtestama, siis kõik need väikesed asjad, mis me teeme, kindlustavad ka näiteks töö turvalisuse ja inimeste tervishoiu poole pealt, et inimestega ei juhtuks õnnetusi; rahalise poole pealt, et keegi ei saaks petta. Minu jaoks on oluline, et saame igapäevatöödes ühikonnale kasuks olla.

Kus oled kahekümne aasta pärast, kas ikka Metroserdis?

Kui siin niikaua juba olen olnud, siis suure tõenäosusega lähen ka siit pensionile. Või vähemasti plaanis küll pole ära minna. Mis aga juhtub Metroserdiga – sellisel kujul tõenäoliselt me ei toimeta kahekümne aasta pärast. Tuleb kindlasti mingisugune murrang mõõtmises. Võib-olla ei pea me tulevikus kõiki asju nii täpselt ise mõõtma, sest ehk siis juba AI suudab seda väga täpselt ennustada.

Üks osa, millega me täna peaksime tegelema, ongi see, et AI ennustab mingisugust asja – kui suure tõenäosusega see täppi läheb? Või kui küsin AI käest mingisuguse küsimuse, siis kui suur on tõenäosus, et ta vastab õigesti? See on seotud määramatusega, mida meie oma mõõtmise juures anname. Et näiteks saadud mõõtetulemused on üheksakümne viie protsendi tõenäosusega teatud vahemikus.

AI-ga on sama moodi, et esitad küsimuse, ta annab sulle vastuse. Kui tõenäoline on, et see vastus on õige? Metroloogia võib näiteks sinnapoole areneda, et asi käib läbi mingisuguse statistika, et kui meil on niivõrd palju andmeid, mida osatakse analüüsida, siis saab ennustada väga palju asju ette ja millegi alusel või kaudselt mingisuguseid asju mõõta. Ei pea otse mõõtma, kui arvutusvõimsus läheb niivõrd suureks ja AI tõesti on nii võimekas, kui me arvame.

Eks kõik mõõtmised trügivad ka kvantide poole. Kõiki suuruseid saab kvanttehnoloogia alusel varsti mõõta. Vaatame, mis tuleb, ja üritame end kogu aeg maailmas toimuvaga kursis hoida. Me püüame täna ka üle-euroopalistes projektides võimalikult palju kaasa lüüa, vähemalt sellepärast, et siis on jalg ukse vahel ja oleme kursis, ega jää sellest rongist maha.

Millist nõu annaksid uuele töötajale, kes alles alustab tööd Metroserdis?

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika!  Olen mitmeid kolleege välja õpetanud. Üks asi, mida olen kõigile öelnud, kui nad alustavad kalibreerimisega esimest korda ja võtavad aluseks kellegi vanema või varasema kolleegi tehtud töö ja selle põhjal siis hakkavad enda arvutusi, määramatust jne üles ehitama, siis see on juba sinu oma ja mitte sinu endise kolleegi oma. Kui keegi on varasemalt vea teinud ja see viga kandub sinu käest edasi, siis on see juba sinu vastutus, mitte selle oma, kes enne midagi valesti tegi.

Kahjuks ei ole Eesti koolides võimalik õppida sellist eriala nagu metroloog. Metrosert otsib eeldustega töötajad ja koolitame need ise välja. Kui inimene tuleb, siis tal on ehk arvamus, et peale katseaja läbimist on juba kõik teadmised omandatud. Poolteist kuni kaks aastat on vähemalt see aeg, mil toimub tugev õppetöö. Alles pärast seda inimene hakkab aru saama kogu sellest protsessist ja ta on oma valdkonnas võimeline kõiki asju iseseisvalt kalibreerima ja taatlema. Süsteem on keeruline ja sellest läbi närida, see võtab aega ja ehk tundub algul tüütu. Aga kannatust – kõik muutub huvitavaks! Kahekümne aastaga on mul küll järjest huvitavamaks läinud.

Mida tähendab tänapäeval inseneriharidus?

Olen mõelnud, kes on insener ja millised omadused peaksid tal olema. Kas piisab vaid teoreetilisest haridusest või peaks insener hariduses olema ka praktiline pool? Ülikoolides on õpe sageli teoreetiline, samas kui praktiline väljaõpe toimub peamiselt töökohal.

Inseneri nimetus on minu arvates osaliselt nõukogude ajast pärit pärand. Varem oli koolides tõepoolest rohkem praktilisi aineid. Kui said teoreetilise hariduse kätte, suunati sind konkreetse valdkonna tööle, kus oma hariduse ja töökogemusega said inseneriks. Paljud alustasid õpipoisina ja kasvasid koos ettevõttega. Inseneril võiks olla ikka mingi käelise tegevuse vilumus, mis ainult teoreetilisi teadmisi omandades ei teki.

Tänapäeval oleks mõistlik, kui riik suunaks inimesi rohkem praktilisele tööle juba varakult.

Kõige meeldivam tegevus vabal ajal?

Mulle meeldivad sportlikud tegevused koos perega, ringi liikuda ja midagi avastada. Või siis üksinda garaažis auto kalla nokitseda. Mul on üks hobi, restaureerin vanu jalgrattaid. See ei võta palju ruumi ega vaja palju pingutust, ei ole suur rahaline väljaminek. Istud toas teleka ees, näpid telefoni, siis viskab kopa ette, lähed väiksesse töökotta. Võtad ratta juppideks lahti, paned kokku, puhastad, timmid, reguleerid. Mul on oma paarkümmend jalgratast, erinevaid, põhiliselt Ukraina jalgrattaid, nagu lapsepõlves olid -start shosseed, turistid, sputnikud, kokukad, meestekad. Sõidan ise nendega ja sõbrad sõidavad – kümmekond on kodus alati kohe kasutatavad.

Ongi selline komme, et parandan kõik ise ära, mis katki läheb. Olen kaks maja ehitanud, lihtsalt tuleb välja uurida, et kuidas käib. Autodega on samamoodi – pole olnud oma autoga kordagi teeninduses vaja käia. Nüüd lõpuks pesumasin lagunes ära, 20 aastat pidas vastu. Pereliikmetel oli päris hea meel, et sai lõpuks uue osta.