Legaalmetroloogia on kehtiva mõõteseaduse alusel metroloogia selline osa, mis käsitleb mõõtmisi, mõõtühikuid, mõõtevahendeid ja mõõtemeetodeid seonduvalt õigusaktide nõuetega. Alljärgnev artikkel täiendab meie poolt eelnevalt avaldatud teksti „Liigume metroloogia ajaloos edasi, aastad 1919-1929“ ning  annab ülevaate legaalmetroloogia arengust Eestis 1919. aastast tänaseni.

Legaalmetroloogia Eestis perioodil 1919-1940

Eesti Vabariigi Valitsuse otsuse alusel loodud Kaalude ja Mõõtude Koda alustas tööd 1. juulil 1919 ja tegutses Kaubandus-Tööstusministeeriumi tehnika osakonna juures kuni maini 1921. Pärast tehnika osakonna likvideerimist läks koda tööstuse osakonna koosseisu.

 

Kaalude ja Mõõtude Koja üheks ülesandeks oli valmistada ette ja korraldada üleminek meetermõõdustikule Eesti Vabariigis. Selleks võeti 1925. aastal vastu Kaalu- ja mõõduseadus (RT 187/188-1925), mis jõustus 1. jaanuaril 1929. Nelja-aastane jõustumisaeg oli vajalik kasutatavate kaalude ja mõõtude ühildamiseks meetermõõdustikuga, kuna laialdaselt olid kasutuses eelmisest riigikorrast säilinud mõõtevahendid, millelt näitusid võeti naelades, doolides, tollides või teistes ühikutes. Selleks, et üleminek uuele mõõtühikute süsteemile kulgeks sujuvamalt, tehti varakult mitmekülgset teavitustööd – näiteks anti välja teisendustabeleid, mis aitasid hõlpsalt mõista üleminekut ühelt mõõtühikute süsteemilt teisele ja vastupidi.

 

Soetati ka esimesed riigietalonid massi ja pikkuse mõõtevaldkonnas – kilogrammi ja meetri algtüübid. Nendest kaks – 1-kg viht ja 1-m kriipsmõõt – on tänaseni hoiul AS-is Metrosert.

Taatlustegevus oli korraldatud selliselt, et Riigiteatajas kuulutati välja iga-aastased mõõtude ja kaalude taatlemise ajad ning selle info põhjal määrasid linna- ja maavalitsused kindlaks taatlemise läbiviimise kohad. Kindlaksmääratud ajal saabusid kohale nii taatlejad kui kauplejad, et lasta õigeaegselt ära kontrollida kauplejate poolt kasutatavad kaalud ja mahumõõdud.

 

 

Legaalmetroloogia Eestis perioodil 1940-1992

Muutunud riigikorra järgselt hakati pärast II maailmasõja lõppu juurutama ja seati pikapeale sisse nõukogudeaegne metroloogiasüsteem, mille kohaselt toimus metroloogia-alase tegevuse tsentraliseeritud juhtimine riiklikust standardikomiteest. Eesti NSV-s loodi Eesti Standardiseerimis- ja Metroloogiakeskus asukohaga Tallinnas ja kolm standardite ja mõõtetehnika riikliku järelevalve laboratooriumi Tartus, Pärnus ja Kohtla-Järvel. Riiklik standardikomitee korraldas kogu metroloogia-alase tegevuse kontrolli – sealhulgas nii kasutatavate mõõtevahendite kui ka standardsete mõõteprotseduuride kasutamise ja standardite rakendamise üle. Sellel ajal kuulusid kohustusliku riikliku kontrolli alla sisuliselt kõik tootmises, kaubanduses ja järelvalves kasutatavad mõõtevahendid. Taoline legaalmetroloogia korraldus kestis kuni Eesti taasiseseisvumiseni 1991. aastal.

1980-ndatel aastatel töötas ainuüksi Tallinnas standardiseerimis- ja mõõdukeskuses kokku ca 400 inimest. Täna töötab sarnaseid funktsioone täitvates organisatsioonides (Eesti Akrediteerimiskeskus, Eesti Standardikeskus, AS Metrosert, teised kalibreerimis- ja taatluslaborid) kogu vabariigis kokku hinnanguliselt 150 inimest.

Legaalmetroloogia Eestis 1992. aastast tänapäevani

Nii nagu pea kõigis eluvaldkondades, toimusid taasiseseisvunud Eestis suured muudatused ka standardimis- ja metroloogiaalases tegevuses. 1991. aastal moodustati Eesti Standardiamet, 1992. aastal alustasid tegevust riiklikud aktsiaseltsid Metrosert ning Tartu SMK. Pärnus ja Kohtla-Järvel asunud laborid erastati. Esmakordselt Eestis võeti kasutusele taatluskleebised ning Tartu SMK-s alustati metroloogide väljaõppe ja koolituse läbiviimisega. 1995. aastal asutati Riigi Metroloogiakeskus, mis 2000. aastal likvideeriti ja mille ülesanded anti täitmiseks AS-ile Metrosert.

Seadusandluse loomisel võeti aluseks ka tänases Euroopa Liidus levinud korraldus, kus legaalmetroloogia katab valdavalt vaid eraisikutele ausa kaubanduse kaitse, maksude kogumisega seotud mõõtmised ja riikliku järelevalve jaoks tehtavad mõõtmised. Muudes eluvaldkondades (tööstus, ettevõtete vahelised tehingud jne) kasutatavate mõõtevahendite usaldusväärsuse kontroll toimub aga tehingute osapoolte kokkuleppel vabatahtlikult ja selleks toiminguks on reeglina kalibreerimine.

Kehtiva mõõteseaduse alusel on legaalmetroloogilise kontrolli liigid mõõtevahendite metroloogiline kontroll (jaotudes omakorda vastavushindamiseks, tüübikinnituseks, legaalmetroloogiliseks ekspertiisiks ja taatlemiseks), toodetud ja imporditud kinnispakkide täitekoguse ja märgistuse kontroll ning toodetud ja imporditud mõõtemahutina kasutatavate pakendite mahu ja märgistuse kontroll.

Nii taatlemise kui vastavushindamise eesmärgiks on teha kindlaks, kas mõõtevahend vastab riigis kehtestatud nõuetele.

Vastavushindamine on uute mõõtevahendite nõuetele vastavuse hindamine, mida reguleerib Euroopa Liidu mõõtevahendite direktiiv. Seetõttu on enamikel uutel Eestisse toodavatel mõõtevahenditel taatluskohustuslikus alas vastavushindamine juba tehtud ja Eesti taatluslaboritesse satuvad need kordustaatlusele alles peale esimese taatluskehtivusaja läbisaamist, kui just mõõtevahendi omanikule ei ole selleks hetkeks soodsam olemasoleva mõõtevahendi asendamine uuega. Vastavushindamine ja taatlemine on Euroopa Liidu põhimõtete järgi vabaturu teenused ning nendes valdkondades tegutseb ka AS Metrosert. Mõõtevahendite tüübikinnitust ja legaalmetroloogilist ekspertiisi viib Eestis läbi Tehnilise Järelvalve Amet.

Täna on Eestis ca 15 taatlusega tegelevat laborit, suurim neist on AS Metrosert. Taasiseseisvuse aja jooksul on taadeldavate mõõtevahendite nimistu ja mõõtevahendite arvud aastati oluliselt muutunud. 1990-ndatel taadeldi näiteks suurtes kogustes elektriarvesteid, täna neid Eestis enam praktiliselt ei taadelda, kuna kõik elektriarvestid tulevad juba tootja poolt tehtud vastavushindamisega. Samas on viimase 10 aasta jooksul taatluskohustuslikus alas juurde tulnud ka uusi mõõtevahendite liike – näiteks automaatkaalud ja tõenduslikud alkomeetrid. Statistikast võib välja tuua, et näiteks 2017. aastal taadeldi Eestis üle 13 000 kaalu, üle 5 000 kütusetankuri, üle 2 000 soojusarvesti ja ligi 30 000 veearvestit. Üldtendents on aga kindlalt legaalmetroloogia ulatuse vähenemisele ja vabatahtliku kalibreerimise osakaalu suurenemisele.

Teksti koostajad: Toomas Kübarsepp, AS Metrosert teadus-arendusdivisjoni juht ja Lauri Lillepea, AS Metrosert metroloogiadivisjoni juht