Metroserdi rakendusuuringute keskuse biorafineerimise üksuses alustas loetud kuud tagasi oma tööelus uut põnevat teekonda Karl Peebo, kes täidab täna lisaks äriarendusjuhi rollile ajutiselt ka üksuse juhi ülesandeid.
Jõudmine teadusmaailma ei olnud tema jaoks midagi sellist, mis oli juba lapsena selge. Selle otsuse põhjuseid meenutades jõuab ta ühe internetis nähtud videoloenguni.
Soov panustada jätkusuutlikku arengusse
“Al Gore näitas oma kliimaettekandes graafikut, mis kujutas süsihappegaasi kontsentratsiooni atmosfääris sadade tuhandete aastate lõikes. Kuni teatud hetkeni kõikus see loomulikes piirides, siis aga tõusis kõver järsult – peaaegu püstloodis. Et seda visuaalselt ja dramaatiliselt rõhutada, sõitis Gore tõstukiga laval lae alla, graafiku „tippu“, kus selgitas, millisel tasemel kliimaprobleemid me oma järeltulevatele põlvkondadele pärandame,“ räägib ta.
Karl usub, et just see loeng pani aluse tema huvile keskkonnahoiu ja jätkusuutlikkuse vastu. Ülikooli astudes valis ta lähima valdkonna, mille kaudu sai sellesse teemasse sisuliselt panustada – keemia ja geenitehnoloogia.
Samas tõdeb ta, et huvi mõista, kuidas asjad töötavad, ei sündinud tal ülikoolis. Juba lapsepõlves vanaisaga veedetud aeg erinevaid asju ise ehitades õpetas järjepidevust ja sihikindlust. Lapsepõlve perioodist on pärit ka Karli esimesed katsetused keemia vallas.
„Mäletan selgelt, kuidas magneesiumipulbri ja kaaliumpermanganaadi segamisel ja süütamisel tekkis tormiline oksüdatsioonireaktsioon, mis päädis pimestava sähvatusega.“
Uudishimu ja „käed-külge“ hoiakut on ta palju rakendanud ka täiskasvanuna. „Hiljuti käis elektrik õhksoojuspumba ja elektrikerise omavahelist suhtlust automatiseerimas ning suutis oma pusimise tulemusena kaitsmed välja lüüa ja automaatika rivist välja viia. Võtsin siis YouTube’i ja ChatGPT ette, süvenesin ise süsteemi loogikasse ja lõpuks õpetasin sisuliselt elektrikule, kuidas see lahendus õigesti tööle panna. Kahju ainult, et ikkagi elektrikule selle eest maksma pidin,“ muigab ta.
Õigel ajal õiges kohas
Teadlaseks kasvamine sai hoo sisse, kui Karl kaasati juba esmakursuslasena Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuse (TFTAK) meeskonda. Karl sattus sinna väga erilisel ajahetkel.
„Meil oli uus maailmatasemel labor ja tunne, et teeme midagi, mis päriselt loeb. Tegutsesime selle valdkonna legendi, professor Raivo Vilu juhendamisel. Tegu oli väga hea huumorisoonega ja inspireeriva juhiga, kelle ümber oli kujunenud tugev noorte doktorantide tuumik. Seda seltskonda on hiljem poolnaljatamisi nimetatud „Vilu maffiaks“ – paljud tollased doktorandid on täna Eesti biotehnoloogia tööstuse ja teaduse tipptegijad,“ räägib ta.
Ta meenutab, et lisaks teaduslikule tasemele mõjutas teda just TFTAKis valitsenud õhkkond – inimesed, kes tahtsid koostööd teha, reisida, õppida, maailma näha. Aastane õppereis Hispaaniasse ja pooleaastane lähetus Norrasse kinnitasid, et teadus ei ole üksikute geeniuste sooritus, vaid kollektiivne pingutus.
„Noorel teadlasel kipub kogu aur minema oma asja kallal pusimisele. Tegelikult on teadus üles ehitatud koostööle. Mida varem saad aru, et teised ei hoia oma teadmist kiivalt kinni, vaid aitavad sind hea meelega edasi, seda lihtsam on selles maailmas hakkama saada.“
Samas sai selgeks ka teine põhimõte: kannatlikkus. „Et teadusmaastikul midagi juhtuks, võtab väga palju aega ja sealt edasi „päris ellu“ jõudmine võtab veel rohkem,“ tõdeb ta.
Hüpe süvatehnoloogia ettevõtlusesse
Kuus tööaastat puidu biorafineerimise ettevõttes Fibenol viisid Karli teadusest süvatehnoloogia ettevõtluse keskmesse. Fibenoli arendusjuht Peep Pitk kutsus ta meeskonnaga liituma ettevõtte kõige varasemas faasis – ajal, mil olemas olid idee ja visioon, kuid puudus toimiv ärimudel ja tehas.
„Maailmas midagi esmakordset ja vajalikku tehes on üllatavalt lihtne uksi avada. Euroopa suurimad keemiaettevõtted võtsid toru, kuulasid ja käivitasid mastaapsed arendusprojektid, et Eestis toodetud biomaterjalid oma retseptuuridesse viia. See oli erakordne võimalus.“
Tema roll välisprojektide koordineerimisel ja klientidega suhtlemisel andis laia vaate kogu sektorile – alates tehnoloogiast kuni turu ootusteni. Ta sai osa protsessist, kus ideest kasvas välja maailma mõistes unikaalne biotööstuse kompleks.
Samas oli see intensiivne periood. „Startup’i mentaliteet tähendab, et lühikese ajaga tuleb teha väga palju ja erinevaid asju. Vastutus ja koormus kasvasid kiiresti.“
2025. aastal otsustas Karl veeta aasta lapsega kodus, mis andis talle võimaluse tempo maha võtta ja vaadata senisele teekonnale distantsilt. „Mul ei olnud hirmu, et mu side teadusega katkeb. Pigem tundsin, et mul on vaja korraks peatuda ja mõelda, mida ma järgmisena ehitada tahan.“
Ehitusplats nimega Metrosert
Täna töötab Karl rakendusuuringute keskuses biorafineerimise üksuse äriarendusjuhina. Ta on olnud ametis lühikest aega, kuid vastutab juba strateegiliste valikute eest.
„Mind köitis Metroserdiga liitudes see, et siin on võimalik midagi nullist üles ehitada. Mitte ainult laborit või tehast, vaid terve valdkonna arengu jaoks kriitilise tähtsusega keskus käima tõmmata,“ rääkis ta.
„Alustasin oma teaduskarjääri fermentatsioonide suunal ning olen siiani veendunud, et sellel tehnoloogial on väga suur potentsiaal täielikult muuta seda, kuidas maailmas asju toodetakse. Aineid, mida täna saame naftast või näiteks loomi kasvatades, võiks tulevikus oluliselt efektiivsemalt toota bioreaktorites. Eesti riigi otsus sellesse sektorisse biorafineerimise katsetehase loomise kaudu siseneda on minu arvates väga julge ja perspektiivikas. Olen väga õnnelik, et meie üksuse juht Kaupo Reede on mind usaldanud ja andnud mulle üsna vabad käed selle valdkonna arengusse panustamiseks.“
Karli jaoks tähendab äriarendus teadusorganisatsioonis ennekõike väärtusahelate kokkupanekut. Biotehnoloogia ei toimi ühe ettevõtte sees – vaja on toorainet, protsessi, tehnoloogiat, kliente ja regulatiivset raami, mis kõik omavahel sobituvad. Tema kinnitusel on see kapitalimahukas ja tugevalt reguleeritud sektor, kus koostöö ei ole valik, vaid paratamatus.
„Me ei müü lihtsalt arendusteenust kui sellist. Me müüme alustavatele ettevõtetele ja uusi tooteid arendavatele tegijatele riski vähendamist, ajavõitu ja usalduskrediiti rahvusvahelisel areenil. Kui näiteks mõne ülikooli juures tekkinud innovaatilise ideega start-up tuleb meie juurde, leiab ta partneri, kes aitab tal suurimatest komistuskividest mööda minna. Tema võimalused leida õiged partnerid ja tehnoloogiad ning jõuda reaalse tooteni, millel on ostjad, on meie toel märkimisväärselt suuremad,“ selgitab ta.
Karl paneb kokku rahvusvahelisi konsortsiume, kus Eesti startup võib töötada koos 5–10 Euroopa ettevõtte ja lõppkasutajaga. Mitmeaastased projektid annavad ettevõttele nii kogemuse kui ka usalduskrediidi, mida üksinda tegutsedes oleks keeruline saavutada.
Metroserdi roll on pakkuda keskkonda, kus ettevõtted saavad oma protsesse testida ilma, et peaksid ise endale rajama kalli katsetehase. „Paljudel alustavatel ettevõtetel pole aega ega raha, et ehitada väike tehas ainult selleks, et katsetada. Mõistlikum on kasutada ühist platvormi,“ selgitab ta.
Suur projekt, väike meeskond
Praegu on suurim fookus biorafineerimise üksuse piloottehase rajamisel. See on ambitsioonikas ettevõtmine, mida veab väike meeskond. Eestis ei ole palju inimesi, kellel oleks varasem kogemus selliste tehaste ehitamisel.
„Me peame looma kompetentsi, mida Eestis veel ei ole. See tähendab, et peame leidma oma tiimi inimesed, kes on valmis kohe vette hüppama ja ujuma õppima. Väljakutse ei seisne ainult tehnoloogias, vaid ka mõtteviisis – oskuses mõista sektori trende ja kohandada tehase konfiguratsiooni vastavalt klientide vajadustele. Kuna me oleme lahenduste pakkuja, ei saa me lähtuda ainult oma mugavusest. Me peame aru saama, kuhu sektor liigub, ja tegema otsuseid selle põhjal,“ selgitab ta.
Kuigi igapäevane töö on strateegiline ja suhtlusrohke, ei ole teadlane Karlis kadunud. „Teadlane minus tõstab aeg-ajalt pead. Ma ei igatse laborisse tagasi nii, et tahaksin kogu aeg ise katseid teha, aga õnneks meie klientide keeruliste probleemide lahendamine rahuldab selle vajaduse ära.“
Ta lisab muigega, et kui tehas tööle hakkab, tuleb ilmselt kõigil laborikitlid selga tõmmata ja seadmete katsetamise juures käed märjaks teha.
„Väikese meeskonna puhul ei saa rollid jääda liiga kitsaks – tehase käivitamine tähendab, et strateegilised otsused ja väga praktilised ülesanded käivad käsikäes. Alguses teeme me seal kõike ise, nii et oma nimega kittel ja kiiver tuleb ilmselt peatselt ära tellida.“
Biorafineerija ka vabal ajal
Vabal ajal liigub Karli tööalane uudishimu sauna, kus asub tema isiklik „mobiilne labor“. Õllepruulimine ja köögiviljade fermenteerimine ei ole tema jaoks lihtsalt hobi, vaid jätk teaduslikule uudishimule, mis süttis juba üliõpilasena.
„Poodidesse olid alles tekkinud esimesed kallid käsitööõlled. See oli minu jaoks „ahhaa-moment“ – käsitööõlu tähendab ju seda, et seda saab ise käsitsi teha. Kui tead, kuidas bakterid ja pärmid töötavad, miks mitte seda teadmist oma hüveks kasutada? Kuna tänu tööalastele ettevõtmistele olen alati omanud ligipääsu huvitavatele bakteritele, pärmidele ja biomaterjalidele, siis olen aja jooksul igasuguseid põnevaid katseid oma nahal läbi proovinud: näiteks GMO-de või puidusuhkrutega pruulitud õlled, ligniinisuitsu lõhe või lämmastikuga gaseeritud kohv,“ loetleb ta erinevaid saavutusi toiduainekeemias.
Ka Metroserdi tiim on saanud aimu Karli katsetamisvaimust, kui tiimiürituse tarvis toodi mobiilne labor kodusaunast korraks ka töökollektiivi keskele ning valmis Metroserdi esimene „biorafinaat“. Kuigi tudengipõlves töökaaslastega algatatud õlleklubi tegutseb Karli kinnitusel siiani, on Karli enda panus viimasel ajal kahe väikese lapse kõrvalt oluliselt väiksemaks jäänud.
Kohustus tulevaste põlvede ees
Õllepruulimine ei ole Karli ainus hobi. Ta mängib golfi, käib aeg-ajalt ronimas ning sõidab iga ilmaga rattaga – ka tööle. Paljud tema vaba-aja toimetused on seotud perekonnaga. Tema kinnitusel on pere toonud tema mõtlemisse laiemalt uue mõõtme.
„Kui enne oli jätkusuutlikkus suur abstraktne teema, siis nüüd mõtlen sellele väga isiklikult – millises maailmas mu lapsed kasvavad.“
Ta tunnistab, et vahel teeb muret, kui avalikus ruumis kõlab üha enam sõnumeid, mis kutsuvad keskkonnasäästlikkuse suunalistest pingutustest loobuma või juba antud lubadusi aina edasi lükkama.
„Õnneks hoiab igapäevatöö motivatsiooni üleval, saan suhelda igapäevaselt ettevõtjate ja teadlastega, kes otsivad järjekindlalt lahendusi ega ole valmis tulevikku käest andma,“ lisab ta.