Metroserdi rakendusuuringute keskuse droonitehnoloogiate üksuse laborite juht Ermo Vihtre kinnitusel on ta leidnud endale Metroserdist ideaalse väljakutse. Nimelt ehitab ta täna meeskonnaga riigi üht unikaalseimat testimislaborit, kus droonid seisavad silmitsi kõige äärmuslikumate tingimustega, mida inimene suudab kunstlikult luua.
Tema sõnul ei köida teda niivõrd tehnoloogia ise kui selle proovilepanek. Hetk, kus lubadus ja tegelikkus kokku saavad – või ei saa.
„Testimine pole minu jaoks tootearenduse lõpp, vaid koht, kus selgub, milleks tehnoloogia tegelikult võimeline on. Kui süsteem töötab vaid kontrollitud tingimustes, on teadmine poolik. Testimine aitab kinnitada, et asi töötab, ja mõista, millal see enam ei tööta – et toodet paremaks muuta. Vahel peab see protsess olema ka valus.“
Haamri äravõtmine sütitas tehnikakire
See mõtteviis ei tekkinud tal aga tööl, vaid palju varem. Kesk-Eestis Väinjärve ääres Ervita külas üles kasvades oli Ermo esimene tööriist haamer, millega ta kõike vajalikku remontida püüdis.
„Et lähenemine oleks „konstruktiivsem“, võttis isa selle peagi ära ja andis asemele tööriistakomplekti ja näitas töövõtted kätte,“ meenutab ta. Sealt sai alguse Ermo huvi tehnika ja eriti kaherattaliste vastu – huvi, mis on püsinud tänaseni.
Nimelt tegeleb ta vabal ajal vanema mototehnika taastamisega. „Mind ei köida uued lääne rattad, vaid just oma ajaloo ja iseloomuga vanatehnika,“ ütleb ta. Tal on mitmeid vanu mootorrattaid, mida ta korrastab ja millega aeg-ajalt ka sõidab. Lisaks kuulub ta MTÜ-sse Eesti Vanamootorrattaklubi UNIC-MOTO, mis ühendab vanamootorrataste omanikke ja huvilisi ning edendab vanatehnika säilitamist Eestis.
Sama huvi on tasapisi kandunud ka edasi tema kolmele pojale. „Minu kaks nooremat poega on veel haamri-faasis,“ ütleb ta muiates, „aga vanem, 12-aastane, on juba võimeline tegema kaasa põnevates vanatehnika remondiprojektides.“
Õpetajad sillutasid teed
Kui täna saab katkise asja lihtsalt välja vahetada, siis Ermo lapsepõlves see nii lihtne polnud. „Pidin leppima õe vana rattaga. Ja kui tahtsin, et see liiguks, siis pidin oskama seda ise remontida,“ ütleb ta.
Olulist rolli Ermo oskuste ja huvi kujunemises mängisid ka tema õpetajad. Tööõpetuse õpetaja Tõnu Grauberg andis lisaks puutöö oskustele kaasa käelise osavuse, loogilise mõtlemise ja jooniste lugemise oskuse. Autoõpetuse tundides õpetaja Mait Raudsepa käe all sai pilt veel laiemaks.
„Me ei õppinud ainult lubade saamise nimel liiklust – vaatasime ka lahtilõigatud mootoreid, et aru saada, kuidas süsteemid päriselt töötavad. See tegi masinad mulle omaseks.“
11. klassis Tallinnas, Teeviidal käies sattus ta Tallinna Tehnikaülikooli boksis mehatroonika eriala peale. Mehaanika, elektroonika ja arvutite ühendamine tundus loogilise jätkuna kõigele senisele – ja sinna ta ka õppima läks. Selle otsuse üle on ta õnnelik tänaseni.
Tehnika merel, maal ja õhus
Enne droonitehnoloogiateni jõudmist oli Ermo kogemus juba väga mitmekesine. Ta töötas aasta mereväes miinijahtija „Sakala“ pardal relvastussüsteemide tehnikuna.
„Seal töötasin seadmetega, mida täna nimetame allveedroonideks – akude ja kaameraga juhitavad robotid, mis liikusid miini juurde ja hävitasid selle, oma enda eksistentsi hinnaga,“ kirjeldab ta.
Ermo seni pikim ja üks mõjukam karjäärietapp pärineb ABB-st, kus ta töötas pea kümme aastat, omandades paralleelselt ka bakalaureuse ja magistrikraadi. „See andis mulle väga tugeva tootmise ja inseneribaasi. Olime seal kõik noored ja ambitsioonikad ning kasvasime koos nagu väike perekond – kõik panustasid täiega.“
ABB-s tegeles ta testväljakute arendamisega ja avastas enda jaoks testimise kui süsteemse distsipliini. „Sul on konkreetne eesmärk – näiteks nelja kuu pärast peab uus generaator olema testitud. Sa ehitad nullist üles kogu puuduva võimekuse ja vastutad tulemuse eest.“
Juba 30-aastaselt vedas ta miljoni euro suurusjärgus arendusprojekte ning just seal tekkis ka selge arusaamine järgmisest eesmärgist: juhtida oma tiimi ja tegeleda testimisega. Seda võimalust pakkus talle Milrem Robotics, kus ta vastutas erinevate projektide testimise eest, millest tuntuim oli lahinguväljarobot THeMIS, ning ehitas üles tugeva testimistiimi.
„Seal tajusin, et droon ei lihtsalt üks masin, vaid süsteemi osa. Väliselt võib see olla lihtsalt nagu väike tank, aga selle taga on mitukümmend inseneri ja arendajat, kes tegelevad mehaanika, elektroonika, tarkvara, relvastuse integratsiooni, autonoomia, hoolduse ja kes teab millega veel. Testimine on selle kõigega tihedalt seotud,“ selgitab ta.
Just Milremis koges ta, kui oluline on testida süsteeme ka päris kasutaja vaates. „Kaitseväelane ei kasuta lahendust alati nii, nagu arendaja on ette näinud. Ta saab lühikese koolituse ja asub kohe tegutsema nii, nagu tundub loogiline, ilma manuaali pähe õppimata. Just selline kasutaja toob välja probleemid, mida testimisel ei pruugi näha, ja selline info on arenduse mõttes kuldaväärt,“ kinnitab ta.
Labor, mida oli vaja
Ka esimene kontakt Metroserdiga leidis aset Milremis töötades. „Meil olid üksikud testimislahendused, kuid puudus terviklik laborivõimekus, kus saaks teha kliima-, vibratsiooni- või EMC-teste nii alamsüsteemidele kui ka kogu masinale,“ ütleb ta.
Kui Metrosert tuli Milremisse oma kontseptsiooni tutvustama, oli Ermo esimene mõte: see on täpselt see, mida oleme otsinud. Ja kui Metrosert Ermo töövestlusele kutsus ja üksuse juht Rainer Kivimäe plaane detailsemalt tutvustas, siis oli mõte müüdud.
„Mängisin asja coolilt, ütlesin, et pean kaaluma, aga tegelikult oli minu jaoks otsus juba esimese kohtumise käigus tehtud.“ Pärast teist vestlusringi tuli pakkumine ja nii ta Metroserti jõudis. Tema sõnul on tänaseks selge, et Metrosert on asutus, kuhu soovib jääda tööle pikkadeks aastateks.
„Siin on väga hea tasakaal stabiilsuse ja arengu vahel – pika ajalooga riigifirma, mis on mõtteviisilt pigem nagu eraettevõte. Viimastel aastatel toimunud suurte muudatuste käigus on loodud uued üksused ja ärisuunad, mis avavad palju uusi kasvuvõimalusi. Metrosert on kahtlemata koht, kus oma ala spetsialistil on pikk perspektiiv.“
Tormiline esimene aasta
Esimene aasta droonilabori juhina on kulgenud Ermo sõnul pidevas muutustelaines – hangetest ja ruumide ettevalmistamisest seadmete käivitamise ja võimeka meeskonna ülesehitamiseni.
„Seadmeid osta on lihtne – aga see on võib-olla kolmandik tööst,“ ütleb ta. „See, kuidas need tööle panna, mida veel juurde on vaja ja kuidas sellest päris teenus kujundada, on hoopis keerulisem ja põnevam osa.“
Loomisel oleva labori võimekus on Eestis uus. Kliimakambrid, kõrguse simulatsiooni kamber, kiirendatud elueatestid, kaitseklasside labor, vibratsiooni- ja akustikalabor, materjalitestide labor, EMC, RCS ja immuniteet, suur kliimakamber ja planeeritav välitestala – kõik need võimaldavad simuleerida tingimusi, mida muidu peaks otsima päriskeskkonnast, pruukimata seda leida. „Ei pea minema kõrbe, et saada kuumust ja tolmu, ega laevaga merele, et näha, mida sool tootega teeb,“ ütleb ta.
Ta toob näite soolaudust, mis on hulga agressiivsem keskkond kui spaadest tuttavad soolakambrid. „Ühes testis selgus paari päevaga, et kaks materjali, mille kokkusobivuses oldi justkui kindlad, hakkasid omavahel reageerima – kliendile hinnaline teave, sest toote hilisem remont on alati kallim kui testimisel ilmnenud vea parandamine.“
Sama kehtib vibratsiooni kohta, sest päriselus on väga keeruline veenduda, kas näiteks soomuki või liikursuurtüki peale paigaldatud kaamerasüsteem suudab säilitada oma töövõime. Laboris saab sama süsteemi panna 48 tunniks soomuki sõiduprofiiliga „rappuma“ ja täpselt näha, millal ja kas tekivad probleemid. „Saad resonantspunktid kätte ja võid hakata kohe disaini muutma.“
Testimine kui usaldus
Ermo sõnul on ettevõtted täna testimise vajadusest hästi aru saanud. „Päringuid tuleb pidevalt – kas saate seda toodet antud standardi või tingimuse järgi testida, kas saame teid võtta partneriks mõnes oma arendusprojektis? Sageli kaasatakse meid juba arenduse algfaasi: tehakse esimene testiring, antakse tagasiside, luuakse uus prototüüp ja testitakse uuesti.“
Metroserdi üks suurimaid eeliseid on tema sõnul operatiivsus. „Vastame kliendile hiljemalt paari päeva jooksul, teeme pakkumise või lepime kokku kohtumise täpsemaks aruteluks. Kui sobivat testi teha ei saa, ütleme seda ausalt ja aitame leida partnerite toel või teenuseid kombineerides lahenduse. Kui mõni test jääb võimekusest välja ja nõudlus on piisav, lisame selle investeerimisplaani,“ selgitab ta.
Tulevikus näeb ta laborit kohana, kus tehakse üha keerukamaid teste kogu arendustsükli vältel. Juba praegu valmistutakse uute võimekuste ja suuremate laborite käivitamiseks, et testida veelgi mahukamaid ja keerukamaid süsteeme.
„Droonitehnoloogia areneb pöörase kiirusega. Täna tuleb enamus nõudlusest kaitsevaldkonnast, kuid tulevik on paljutõotav ka tsiviilkasutuses – tehnoloogiates, mis aitavad inimesi otsida, päästa, kaitsta, näiteks leida metsa eksinud inimesi, päästa merehädalisi, reageerida kriisiolukorras. Samal ajal avanevad võimalused ka kosmose uurimises, põllumajanduses, ehitussektoris, logistikas ja mujal,“ selgitab ta.
Vastutus ei jää vaid tööle
Ermo töö on toonud droonid ka tema töövälisesse ellu. „Ma olen Kaitseliidu liige – mitte nüüd ütlemata aktiivne, aga kui kutsutakse õppustele, siis lähen,“ ütleb ta. Hiljuti tehti talle ettepanek liituda Kaitseliidu drooniüksusega. „See tundus loogiline idee. Kõige taustal, mis maailmas toimub, saan nii olla oma oskuste ja teadmistega kasulik.“
See ei tähenda ainult lendamist, sest drooniüksuses on vaja teha kõike – seadmed kokku panna, lennuks ette valmistada, hooldada, remontida. Põhjus, miks ta riigi julgeolekusse panustab, on tema sõnul lihtne:
„Tahan, et minu kolm poega saaksid elada samasuguses ilusas, puhtas ja turvalises Eestis, kus minagi üles kasvasin. Lapsevanemad teavad, millest ma räägin – lõpuks taanduvad kõik su tegemised ikka sellele, et su lastel oleks hea elu.“
