Aigar Vaigu: Usun loodusteaduslikku maailmapilti, sest teisiti ei ole mõistlik

Jaanuarikuu Tallinna linnaosa ajaleht Nõmme Sõnumid avaldas põhjaliku persooniloo Metroserdi juhatuse esimehe Aigar Vaiguga, keda Eesti tunneb ka kui pikaaegse teaduse populariseerija ja saatejuhi ning füüsikuna. Toome alljärgnevalt ära Nõmme Sõnumite intervjuu Metrserdi ettevõtte juhiga täispikkuses. Artikli autor on Ajakirjanik Külli Värnik.

Foto: Rakett69 Teadusstuudiod / Vesilind OÜ

11. jaanuaril 2025 startis ETV kanalil “Rakett 69” 15. hooaeg. Saade on tuntud ja tunnustatud ka väljaspool Eestit. Pärast esimest hooaega tunnistas Euroopa Ringhäälingute Liit „Rakett 69“ maailma parimaks haridussaateks. See on uskumatu, et teadussaade nii populaarne on, aga üks põhjustest on kindlasti saate üks autoritest, kohtunik ja saatejuht Aigar Vaigu.

Aigar Vaigu on sündinud ja üles kasvanud väikelinnas Elvas. Teaduskarjäär ja armastus viis teda 15 aastat tagasi Soome. Viis aastat tagasi kolis teadlaste pere (abikaasa Ave on molekulaarbioloog – toim.) Eestisse tagasi ja valis elukohaks Nõmme. Tööle liigub Aigar võimalusel jalgrattaga, sest ta töötab Taltechi linnakus tegutsevas metroloogia keskasutuses ja rakendusuuringute keskuses Metrosert juhatuse esimehena.  

„Nõmme tundus kohe esmapilgul väga kodune. Kui sa mõtled „Õnne 13“ peale, siis Morna on ju Elva, aga filmitakse seda Nõmmel,“ tõmbab Aigar paralleeli oma lapsepõlvekoduga. 

„Ega meil abikaasaga pikka arutelu polnud, otsustasime kiirelt, et Nõmme peab see koht olema. Olime Soomes harjunud ühistranspordiga ja rattaga liiklema …,“ räägib Aigar ja toob lisaks raudteele plussidena välja ka turu ja jäätmejaama olemasolu Nõmmel. Määravaks sai see, et siin on palju puid. „Naljatamisi võib ju öelda, et Nõmme on Eesti kõige tihedamini asustatud mets.“ 

„Nõmme on looduslikult väga mõnus ja siin autoga ringi liikuda on puhas raiskamine. Kahjuks kergliiklusvõrgustik jätab soovida,“ jätkab ta pisut kriitilisemal noodil. „Ja pole mõtet tuua põhjendusi, et meie kliima ei võimalda. 10 aastat Soomes elades tegi mulle selgeks, et ilm ei ole kunagi takistuseks. Küsimus on tahtmises ja selles, mis päriselt oluline on.“ 

„Meil peaks olema siht, mille suunas liigume. Pole vaja kiireid ajutisi lahendusi. Täna otsuseid tehes peame arvestama sellega, et need teeks lastelaste elu paremaks,“ arvab ta. 

Teaduse populariseerimise eest tunnustatud Aigar Vaigu (2021. aastal Valgetähe V klassi teenetemärk – toim.) teab, et just laste haridus on see, mis meile kõigile helgema tuleviku tagab. 

Millised tarkused oma vanematelt kaasa said? 

Julge alati küsida, et asjadest aru saada.  

Tee, mis sa teed, aga ära perekonnale häbi tee, sest kui mingisuguse jama kokku keerad, siis vastutad küll ise, aga on ka teisi, kelle otsa vaadatakse. 

Parem puhanud loll kui väsinud tark. Ma olen teadlikult hoidunud sellest, et hommikutundideni õppida ja siis minna kontrolltööle, eksamile. Selleks on vaja aga luua sesed ja süsteemid ja siis puhanuna mõtled sellele tuginedes õige vastuse välja. 

Kas sa oma lapsi kasvatad samade tarkuste järgi? 

Püüan laste jaoks olemas olla ja neile asju seletada, mitte ise nende eest ära teha. Aga see on pagana keeruline, kui sa näed, et ise saaksid kiiremini ja vähema segadusega. Hoian ennast pidevalt tagasi, et mitte minna mingeid olukordi lahendama, las laps teeb oma vead ja õpib sellest.  

Mis su hobid olid? 

Täiesti seinast seina, igasugu erinevaid asju sai tehtud. Muusikakooli klarnetitundidest kuni kergejõustiku trennini. Olen vanematele tänulik, et mul oli võimalus proovida erinevaid huviringe. 

Aga see põhimõte, et kui millegagi alustad, siis pead sellega lõpuni minema? 

Ei, seda ei olnud, ja oma lastega püüame ka seda joont hoida, et kuni on soov ja tahtmine huviringis käia, me võimaldame seda. Üks hea põhimõte, mis meil abikaasaga on, et ära lõpeta tegevust kehval päeval. See on normaalne, kui tahad huviringist loobuda, aga tee lõpparve siis, kui su meeleolu on hea ja tunned sellest hobist rõõmu – siis on see teadlik ja kaalutletud otsus, mitte aga emotsiooni pealt tehtud valik. 

Millega nendest hobidest siiani tegeled? 

Juba kooli ajal alustatud rahvatantsuga tegelen tänaseni. Ülejäänud hobid on pigem sellised episoodilised. Näiteks pakub pillimäng huvi füüsika vaatenurgast, kuid ma ei arva, et ma pilli mängida oskan. Tean kumba pidi pill kätte võtta, kust otsast ning miks heli välja tuleb.  

Kuidas tekkis teadusehuvi? Ja miks just füüsika? 

Tänu vanematele, kes lasid mul küsida nii palju miks-küsimusi ja viitsisid neile ka vastata, ja mis kõige olulisem, nad julgesid ausalt vastata. Lapsevanematena püüame sageli oma lapsi maailma ja tõe eest kaitsta, tehes sellega neile tegelikult liiga.  

Miks füüsika, sellele on konkreetne algus. Elva algkooliga samas majas oli raamatukogu, ja tollal internetti polnud, nutitelefonidest rääkimata ja ma veetsin vaba aega raamatuid uurides. Leidsin kord riiulist Jakov Perelmani «Huvitava füüsika 2.», milles analüüsiti Jules Verne’i teoseid just füüsika vaatenurgast. Kas tegelikult saab reisida kahurikuulis, ja mida nõuab tegutsemine 20 000 ljöö sügavusel? See tekitas minus füüsikahuvi ja hoiab seda tänaseni.  

Kas sellist lähenemist ei peaks viima õppeprogrammidesse? Milleks kümned tuhanded lapsed õpivad füüsikat ja omandavad teadmisi, mille nad mõne aastaga unustavad? 

Olen täiesti päri, et mõne aine õpetamise kvaliteet või tunni ülesehitus võiks olla teistsugune. Mõne koolis õpitud aine mõttest saad alles hiljem aru. 

Koolis füüsika õpetamise eesmärk pole kasvatada kõigist füüsikaga tegelejaid, vaid füüsika mõistjaid. Loodusteaduslik maailmapilt annab oskuse mõelda süsteemselt ja mõelda mudelites, ning see oskus tuleb igal elualal kasuks. 

Minu kooli seinal on read: „Mitte kooli vaid, elu jaoks õpime!“. Hinded ei mõõda arusaamist, vaid hoolsust, et kas oled oma asjad ära teinud nii nagu ette nähtud ja kokku lepitud. Ka see on vajalik oskus. Aga arusaamist on oluliselt keerulisem saavutada ja mõõta. 

Praegu on väga aktuaalne teema nutiseadmete piiramine koolis. Kuidas sina sellesse suhtud, kas nutiseadmed tulevad teadmiste omandamisel kasuks või kahjuks? 

Tehnoloogia ei ole hea ega halb ja kindlasti ei ole ta neutraalne. Tehnoloogia on tööriist ja võimas tööriist lolli inimese käes võib palju kahju teha, aga targa inimese teeb võimekamaks. Nutiseadmeid oskuslikult kasutada on ka oskus, mida tuleb õppida. Ajuteadlane Jaan Aru on sellest väga hästi kirjutanud ja ma jagan tema väärtusruumi selles osas. 

Nutitelefoni rakendused on pigem disainitud nii, et tekiks kergesti sõltuvus ja vastupandamatu soov rakendust kasutada ja pikaajalist süvenemist need ei toeta.  

Meil on vaja oskust ja võimet keskenduda. Üks minu õppejõududest professor Peeter Saari on öelnud, et füüsika (tegelikult ka kõik muud alad, mis nõuavad arusaamist), on väga armukade – ta annab ennast kätte alles siis, kui sa talle piisavalt aega pühendad. Aga keskenduda ja süveneda ei saa kolmekümnesekundiliste juppide kaupa.  

Kuidas sa noorena nutivabal ajastul end teaduse vallas arendasid ja proovile panid?  

Aitas raamatute lugemine, katsetamine ja ise ülesannete lahendamine, märkmete tegemine. Ja loomulikult masinate/seadmete lahti võtmine, et teada saada, mis seal sees on ja siis nuputada kuidas need töötavad, mis rolli erinevad osad täidavad. Tõsi, kokkupanemisega oli asi keerulisem.  

Proovile panin ennast ka olümpiaadidel: kuhu aga oli võimalik minna, sinna ka läksin.  

Ja kui oleks tollal olnud „Rakett 69“, kas sa oleksid osalenud? 

Proovinud oleksin kindlasti, kas ma oleksin ka saatesse saanud, selles ma nii kidel ei ole. 

Esimene „Rakett 69“ oli eetris 2011, seega kohe algab 15. hooaeg. Mis on selle saate fenomen? 

Saade jutustab mingit lugu ja loos hoiab meie huvi mõnesugune konflikt. Tavapäraselt luuakse saates see konflikt inimeste vahel. Aga Raketis on konflikt inimese ja olukorra vahel. Kuidas leida lahendus? Kuidas tulla jamast välja? 

Saate edu taga on kindlasti võistlejad, kes tahavad asjadest aru saada. Nad on ju täiesti tavalised noored ja tänu nendele saavad teisel pool ekraane selle olukorraga suhestuda tuhanded vaatajad. Pluss muidugi see, et kõik toimub sõbralikus võtmes. Kohtunike huvi on, et noored õnnestuksid. 

Tänased võistlejad on selle saatega üles kasvanud. Kui palju on noored ajas muutunud?  

Võistlejad on aastatega muutunud palju julgemaks ja eneseteadlikumaks. Samal ajal on oskus midagi ise valmis teha kahanenud. Ma olen selle 15 aasta jooksul olen tähele pannud, et maailm on läinud aina rohkem nö. klaasi taha. Tänu nutiseadmetele oleme läinud lugemiselt üle vaatamisele, see aga tekitab kergesti arusaamise illusiooni, aga tegelik arusaamine jääb tulemata. Kui YouTube’ist või TikTokist leitakse mõnd loodusnähtust selgitav video koos katsega, siis sellega teadasaamine piirdubki. Sügavamalt teemat sageli uurima ei hakata, sest videost nähtu tekitab tunde, et kõik on selge. 

Näiteks teavad paljud, et kartulitest või sidrunitest saab teha patarei. Aga kui paljud on seda ka ise proovinud järele teha? Rohkem võiks olla pealehakkamist, et ägedad mõtted oma kätega valmis teha. Katsetades, ebaõnnestumistest õppides ja siis õnnestudes tuleb ka arusaamine. Õpetajatel, vanematel ja kaaslastel on selle protsessi toetamisel väga oluline roll. 

Kas esimestel hooaegadel osalejad jõuaksid nüüd finaali? 

Jah, kindlasti.  

Kas sa oled kursis, mis saate võitjatest edaspidi saanud, kas rakett andis neile tiivad? 

Mitte ainult võitjad vaid kõik osalejad on saanud Raketist tõuke. Osad on jõudnud välismaa ülikoolidesse ja jäänud sinna teadust tegema, osad on jõudnud ettevõtteid juhtima, osad on jõudnud tippspetsialistideks. Eriti hea meel on mule selle üle, et osad on saanud õpetajaks.  

Rakett avab uksi. Ühel hooajal oli matemaatikahuviline noormees, keda tänu Rakett 69 saatele kutsuti LHV panka praktikale. 

Raketi saade on justkui suurepärane koolitus, kus õpitakse eneseväljendust, ajalise surve all töötamist, meeskonnana toimimist, keeruliste probleemide lahendamist, enda tegevuse selgitamist jms. 

Kas võitja on kõige säravam täht? Kas ta on etteennustatav juba esimestest saadetest? 

Seda mitte. Mõni on meeskonnas tegutsedes suuremate isiksuste varju jäänud ja avanenud alles individuaalülesannetes. Etteaimatav on, et kellel on potentsiaali võiduks, aga elus peab õnne ka olema ja raketisaate võitjal on üldjuhul omajagu õnne olnud. 

Kas õnn soosib tugevamaid? 

Õnn on see, kui juhus kohtab ettevalmistust. Ja kui juhus on sind soosinud, siis on see hetk, kus ei saa ennast lõdvaks lasta, vaid tuleb eriti pingutada, sest saadud eelis tuleb ära kasutada.  

2019. aastal tuli eetrisse laste teadussaade „Magus molekul“. Saadet jagus viieks hooajaks, miks tänavu ei tulnud kuuendat?  

Väga lihtne, rahastus sai otsa. Kui keegi ettevõtjatest tahab toetada, siis on Magusa Molekuli tiim iga kell valmis saadetega jätkama. Ideid, kuidas teadust igapäevaeluga siduda, on veel mitmeks hooajaks.  

Kas sa koduköögis lähened ka söögitegemisele teaduslikult? 

Kuidas teisiti? Köök on selline füüsika- ja keemialabor. Seal on kõiki neid teadmisi vaja: mis milles lahustub, mis millega seguneb, millised on õiged kogused, õiged temperatuurid…  

Mis asjad sul köögis eriti hästi õnnestuvad? 

Olen õppind tegama kringleid ja muid pärmitaignast küpsetisi. See teekond sai alguse sellest, et mu abikaasal oli käe vigastus ja ma pidin tema asemel tainast sõtkuma. Nähes kui saamatu ma selles olen, saatis ta mind profi juurde koolitusele.  

Pärmitainas on peamine komponent ju jahu ja selles on gluteeni ehk teraviljavalgu molekulid. Taina sõtkumine on vajalik selleks, et molekulid üksteise külge kinni haakuksid, nii muutub tainas elastne ja tuleb ka käe küljest lahti. Samuti peab vedeliku ja jahu suhe olema õige. 

Mõlemad saated on saanud parima teaduse populariseerija tiitli. Mida peaks veel teaduse populariseerimiseks tegema? 

Meie eesmärk pole, et kasvaks põlvkond teadlasi. Meie eesmärk on muuta mõttemalli. Kelleks tahavad lapsed saada? Muusikuteks, youtuuberiteks, suunamudijateks, sest nemad on pildil ja see tundub äge. Me peame esile tõstma ka kõiki teisi, kelle peal ühiskond püsti püsib.  

Me tahame, et meil oleks hea elada. Hea elu on siis, kui meil on võimalusi, aga võimalused tulevad rahast, ja raha tuleb eksportivast ettevõtlusest. Eksportivat ettevõtlust on rohkem siis, kui me teeme maailma jaoks vajalikke asju ja neid teevad targad inimesed.  

Me peame rääkima sellest, et asjadest arusaamine on äge, et tark olla on popp, siis on meil ka tarku inimesi rohkem.  

Sa oled ka Aalto ülikooli doktorantuuris. Kaugel sellega oled, mis teemal doktoritöö on? 

Olen sellega jõudnud nii kaugele, et 2025 kevadel saab see etapp elust joone alla. Minu uurimistöö teema on „Kuidas mõõta valgust, kui valgust on väga vähe?“ 

Miks siis on seda valgust vaja üldse mõõta, kui valgust ei ole? 

Valgust on vaja osata mõõta, sest valguse kaudu saame maailmast väga palju infot. Ja ma ei mõtle siin ainult nägemist. Valgust kasutatakse väga palju näiteks ainete tuvastamiseks, tervise uuringuteks, sidepidamiseks jne.  Konkreetsemalt, erinevused ainete omadustes,  mida tuvastada soovime on väga väikesed, mis tähendab, et muutused valgussignaalis on ka väga väikesed. Seega tuleb meil neid väikeseid muutusi osata väga täpselt mõõta. 

Igapäevaselt töötad Sa Metroserdis juhatuse esimehena. Millega metroloogia keskasutus ja rakendusuuringute keskus täpsemalt täna tegeleb? 

Üks osa meie tegevustest on seotud mõõtmisega ehk metroloogiaga. Mõõtmisi on vaja sellepärast, et meie elu oleks turvalisem ja muretum. Täpsed ja toimivad mõõteriistad loovad usaldust. Ühiskonnad, kus usaldust on rohkem, on majandusega paremal järjel. Seega võib öelda, et Metrosert tegeleb Eesti majandusliku julgeoleku tagamisega. Lisaks tegeleme veel kvaliteedijuhtimisega ja veel on Metroserdi roll aidata arendada Eesti riigi jaoks olulisi tehnoloogiaid, olgu selleks isejuhtivad sõidukid või biorafineerimine.  

Mis roll on Metroserdil tavainimese jaoks? 

Meie tegemistega puutub tegelikult kokku igaüks, aga meie panus jääb tihit märkamatuks, sest seda peetakse iseenesest mõistetavaks. Mõõtmised on ju igal pool. Näiteks kodus maksame veearvet. Mille alusel? Mõõtmise alusel. Aga kas mõõtevahend on kontrollitud – taadeldud? Kui arvesti on nõuetekohaselt kontrollimata, siis ei ole ju alust selle eest maksta, sest puudub usaldusväärne teadmine tarbitud vee koguse kohta.  

Kas Metroserti võib igaüks oma termomeetrit või kaalu taatlema tulla? 

Loomulikult saab tuua oma mõõtevahendid Metroserti kalibreerimisele ja taatlemisele. Kui räägime taatlusest, siis see on kohustus, mida peab kauba või teenuse müüja täitma. Nii näiteks tasub ka turul kontrollida, kas kaalul on kehtiv taatluskleebis. Kalibreerimine on vabatahtlik ja selleks riigi poolset kohustust kehtestatud ei ole. Nii võib näiteks ka oma köögitermomeetri meile kalibreerimisele tuua, et saaksid kindel olla, et liha saab ikka sobiva küpsusastme.   

Sa oled teaduseusku. Kas kõigele leiab vastused teadusest? 

Olen jõudnud arusaamisele, et mul ei ole muud võimalust, kui uskuda loodusteaduslikku maailmapilti. Me võime mõelda, mida me tahame, uskuda, mida me tahame, aga loodusel on sellest täiesti ükskõik. Ja kui meie ettekujutus maailmast ei lähe päris maailmaga kokku, siis on probleem meil, mitte maailmal.  

Kuhu kaob raha ja kust tuleb tolm? 

Kuhu kaob raha? Siin aitab matemaatika ja mõõtmine. Pane kõik oma kulud kirja, saad teada, kuhu see raha kulub. 

Kust tuleb tolm? Tolmu on väga erinevat erinevat liiki: peened liivaterad, naharakud, loomakarvad, saepuru… Kui me teame, missugune see tolm on, siis teame ka kust see tuleb. Kes tolmu üles keerutab ja miks see nurka koguneb, see on juba hoopis teine küsimus.