Globaalses energiamajanduses on pöördelised ajad. Pikalt domineerinud ja näiliselt lihtsa ning efektiivse fossiilkütustel põhineva energiamajanduse strateegilised julgeolekuohud on praeguses geopoliitilises olukorras enamikule selgeks saanud. Aga kuna uued, autonoomsust tagavad ja jätkusuutlikud energialahendused vajavad endiselt suuri investeeringuid, siis asume juba pikemat aega energiamajanduse mõistes üsna segases üleminekufaasis.
Praeguseks juba toimunud muutuste tulemusena võib öelda, et 21. sajandi (energia)julgeolek ei seisne enam pelgalt juurdepääsus kütusele, olgu selleks siis nafta, gaas või uraan, sest tänapäeval saab päikesest või tuulest väga odavat energiat toota peaaegu igal pool. Tõsi, praeguseks on selged ka need väljakutsed terviklikule energiasüsteemile, mis odavast ja ebastabiilsest energiatootmisest tulenevad. Selles osas saab tulevikus määravaks odava energia salvestamise ja väärindamise tehnoloogia ning selle omamine.
Strateegiline sõltuvus on seega nihkumas naftaväljadelt n.ö. uute tehnoloogiate patendiportfellidesse. Võib kindel olla, et riik, mis selles osas ise midagi ette ei võta, võib seejuures ka tulevikus sõltuda teiste ja nutikamate käest imporditavatest tehnoloogiatest oma tuumajaamade, tuulikute, elektrolüüserite või kütuseelementide käigus hoidmiseks. Eesti ja teiste sarnaste riikide jaoks tähendaks see lihtsalt nafta- ja gaasiimpordist sõltuvuse osalist asendamist sõltuvusega uutest tehnoloogiatest. Kuid siin peituvad ka võimalused.
Näiteks vesinikutehnoloogiatega seonduv on viimastel aastatel seoses kiire kliimamurede lahendamise sooviga läbi teinud korraliku nn. „tehnoloogiamulli tsükli“ ning on praeguseks liikumas idealistlikest visioonidest praktiliste ja majanduslikult tasuvate rakenduste faasi. Seejuures võibolla ei olegi väga halb asjaolu, et Eesti ei ole seni mitte kuidagi silma paistnud ei vesiniku käitlemise mahtude ega uute ja roheliste tehnoloogiate kiire rakendamisega. Pigem oleme selles osas ka naabritest selgelt maha jäämas. Paradoksaalsel kombel oleks aga just Eestil nende vahepealsetel aastatel nn. dopingu peal arendatud vesinikutehnoloogiate pealt naabritega võrreldes jällegi selgelt rohkem võita. Seda muidugi eeldusel, et suudame nüüd sihipäraselt tegutseda.
Milles see võimalus siis seisneb – müüa kullapalaviku ajal labidaid ja kirkasid?
Kõige tabavamalt võiks kirjeldada siin Eesti ettevõtjate ja teadlaste valitud strateegiat vana tõdemus, et kullapalaviku ajal ei pruugi rikkaks saada mitte kullaotsijad, vaid need, kes müüvad otsijatele labidaid ja kirkasid. Sel ajal, kui maailm jätkuvalt otsib pidevalt suurneva energiavajaduse tingimustes kõige otstarbekamaid viise vesiniku kasutamiseks – olgu see siis laevanduses, maismaatranspordis, rasketööstuses või pikaajalises energiasalvestuses – on Eestis võrreldes oma naabritega silmapaistvalt palju panustatud just nende eesmärkide saavutamiseks vajalike tehnoloogiate endi arendamisse. Jutt käib Eesti oma teadusel ja intellektuaalomandil põhinevatest komponentidest – kütuseelementidest, elektrolüüseritest ja kaudselt ka superkondensaatoritest.
Teadust tehakse väga põhjalikult ja laial skaalal muidugi kõigis arenenud riikides. Alati on aga küsimus selles, kes selle tegevuse kõige magusamad viljad ehk siis strateegiliselt olulised tehnoloogiad ja teadmised õigel hetkel enda kätte saavad.
Võib julgelt öelda, et kõnealuses valdkonnas on eestlastel nii mõndagi ette näidata. Selle strateegia elujõulisust ei tõesta mitte visioonid, vaid juba tegutsevad ja globaalsel areenil ilma tegevad Eesti ettevõtted:
- Elcogen AS on Eestis üle 20 aasta tagasi sündinud ettevõte, kes on selle aja jooksul jõudnud näha nii vesinikutehnoloogiate valdkonna tõuse kui ka mõõnu, kuid on suutnud püsida ja selle juures viia oma toodangu just elektroodi materjalide nutika arendamise toel efektiivsuse näitajate poolest omas segmendis kõrgtemperatuursete kütuselementide ja elektrolüüserite seas maailma tippu.
Seda, et selle spetsiifilise toodangu järele on globaalne vajadus, kinnitab kõige paremini just nüüd septembris Tallinna lähedal Loovälja tööstuspargis avatud uus tehas ELCO-1, kus tootmispind ulatub koguni 14 000 ruutmeetrini ning tinglik toodetavate kütuseelementide ja elektrolüüserite liidetud nominaalvõimsus kasvab eelnevaga võrreldes lausa 36 korda – seniselt 10 MW-lt 360 MW-ni aastas.
Strateegilised investeeringud tööstushiiglastelt nagu Baker Hughes ja HD Hyundai ning partnerluslepingud rohelise terase (projekt SYRIUS) ja rohelise ammoniaagi (koostöö Casale’iga) tootmiseks näitavad, et Eesti ettevõte ei ole pelgalt komponenditarnija, vaid uudse energitehnoloogia tuumiktehnoloogia pakkuja. - Stargate Hydrogen OÜ on küll ettevõttena alles võrdlemisi hiljuti, 2021. aastal, alustanud, kuid ka selle tuumiktehnoloogia taga on pikk uurimistöö. Ettevõtte tehnoloogilise läbimurde tuumaks on patenteeritud keraamiline katalüsaatormaterjal “Stardust”, mis tagab vesiniku tootmise kõrge efektiivsuse just aluselistes madaltemperatuursetes elektrolüüserites. Nõudlust tehnoloogia järele näitab ka just hiljuti (juuni 2025) Tallinnas avatud uus tehas, mille esialgne tootmisvõimsus kuni 140 MW jagu elektrolüüsereid aastas on kujundatud nii, et paindlikult oleks võimalik tootmismahtu suurendada vajadusel koguni kuni 1 GW-ni aastas. Ettevõte on kiiresti tõusnud oma valdkonnas rahvusvahelisele tasemele ja Eesti elektrolüüserid leiavad koha mitmete suurte energiaprojektide tuumikkomponentidena. Näiteks investeering Hispaania enegiahiiult Repsol ning vähemtuntud faktina ka oluline tõsiasi, et meie oma tehnoloogial baseeruvaid elektrolüüsereid on kasutatud juba ka just hiljuti Tallinnas tööle hakanud Eesti esimese avaliku vesinikutankla (Utilitas / Alexela) juures.
On selge, et nende ettevõtete mastaabid on juba sellised, et ei ole enam lihtsalt kohalikud edulood, vaid on kujunemas globaalse energiamajanduse tarneahela kriitilisteks lülideks.
Kus on, sinna tuleb juurde
Hea on veel ka see, et pelgalt nende kahe juba tehaseid avanud ettevõttega Eestis see valdkond ei piirdu. Ülikoolidest (Peamiselt TÜ, aga ka TalTech ja KBFI) on viimastel aastatel välja kasvanud terve rida uusi tegijaid. Näiteks PowerUP Energy Technologieson oma madalatemperatuursetel (PEM – polymer electrolyte menbrane) kütuseelementidel põhinevate portatiivsete energiajaamadega maailmas juba varem tuntust kogunud ning nüüd oma toodetega militaarvaldkonnas uue tugeva väljundi leidnud. Lisaks veel H2Electro OÜ (kõrgtemperatuursete kütuseelementide ja elektrolüüserite robustsed lahendused ka puhtast vesinikust erinevate kütuste käitlemiseks) ja GaltTec OÜ (portatiivsed ja eriti väikesemõõdulised kõrgtemperatuursed kütuseelemendid). Nende kõigi puhul on peamiseks ühiseks jooneks just seesama Eesti enda intellektuaalomandil ehk siis kohalike teadlaste ja inseneride tööl põhinev tehnoloogia.
Kriitilise tähtsusega on tugev ja toetav ökosüsteem
Enesestmõistetavalt ei tekkinud need lood tühjale kohale. Tartu Ülikooli juures enam kui poole sajandi jooksul tehtud maailmatasemel tippteadus elektrokeemia alal on seni seda edulugu ideede ja algsete lahendustega varustanud ning Eesti inimeste ettevõtlikkus on ka tulemusi toonud.
Tänaseks on juurde loodud ka tugistruktuure, mis peaks aitama teadussaavutusi tööstusesse viia. Näiteks loodi 2023. aastal riigiettevõtte Metrosert AS juurde Rakendusuuringute Keskus (RUK), mis täidab Eestis seni puudunud RTO (Research and Technology Organisation) rolli – olles lüli, mille roll on teadussaavutusi koostöös ettevõtetega kommertsiaalsetel alustel ellu viia. RUKi vesinikutehnoloogiate valdkond on näiteks praegu ehitamas pooltööstuslikku kütuseelementide ja elektrolüüserite testlaborit, mille teenuseid saaksid kõik valdkonna ettevõtted edaspidi oma toodete arendamiseks kasutada.
Mis edasi? Ajastus on oluline
Ka see tänane turukorrektsioon langevate investeeringute osas ei tähenda vesiniku enda osas midagi muud kui kliimamurede tõttu vahepeal ülepaisutatud projektide korrigeerimist realistlikumaks, sest teada on ka see, et igal aastal on vesiniku enda tarbimise maht (viimati ca 100 miljonit tonni aastas) järjest kasvava energia- ja toorainevajaduse tõttu ikkagi jätkuvalt tõusnud. Järgnev periood filtreerib välja ebaotstarbeka ning loob võimaluse tõsistele, tehnoloogiapõhistele tegijatele, kes keskenduvad valdkondadele, kus vesinikul on reaalne rakendus ja konkurentsieelis. Näiteks laevanduses, keemiatööstuses, metallurgias ja pikaajalises energiasalvestuses.
Eesti, eesotsas oma tublide süvatehnoloogia ettevõtete ja teadlastega on selleks arenguks igatahes hästi valmistunud. Kui suudame nüüd oma seni valitud teed jätkata ning hoida ja toetada oma kroonjuveelidest ettevõtteid nende teadusarendustegevuses nii, et neil oleks ka edaspidi põhjust just Eestis püsida, siis võib meil lähiajal avaneda vägagi hea võimalus – mitte lihtsalt võtta osa järgmisest energiavaldkonna revolutsioonist, vaid suunata juba ka ise väärtusahela tipus olles selle tehnoloogilist arengut targalt ja realistlikult, ilma ülehaipimiseta.